Kui mul kalendrit poleks, siis ma küll ei usuks, et olen juba kaks aastat siin elanud. Kuidagi palju lühem tundub see aeg. Palju lühem. Aga väga huvitav see-eest.
Ja tervelt kaks aastat on Mps mu ahistavat lähedust pidanud kannatama ja minu jonnimist ja minu perioodilisi enesehaletsusitkuhooge. Ma siiski loodan, et tal vahest ikka natuke rõõmu ka minust on olnud (vahel küpsetan talle pirukaid). Minul küll on. Mitte endast ega pirukatest, vaid ikka temast ja sellest, et ei pea koguaeg igatsema nagu segane (kuigi ka sel igatsemisel oli oma võlu, pisut kibe, aga siiski). Võibki kohe kallistada kui tahtmine tuleb - see vabadus mulle meeldib. Ja võib kellegi külje alla pugeda ja nõuda kaissuvõtmist. Mõnus!
Ja ei, see kaks aastat pole küll mind ära tüüdanud! Nõuan veel vähemalt 30 korda samapalju!
Muide, kes veel pole jõudnud, võib mulle nimepäevaks šokolaadi või pomelot kinkida!Lihtsalt tervitused ja õnnesoovid on ka väga teretulnud.
Lihtne Tervitus!
VastaKustuta