Tänase ilusa ilma puhul otsustasime Mpsiga grüünesse minna. Valisime välja, et läheme rappa. Meie plaan olekski omadega rappa läinud, sest selgus, et kõik minu kummikud on auklikud. Mäletate, alles hiljuti avastasin viimastest augud. Mps soovitas lahkelt, et mingu ma ostku kohalikust kaubandusvõrgustikust endale uued. Pika jonnimise peale (põhiline jonnipõhjus on see, et ma tahtsin omale ilusaid kummikuid, mitte mingeid suvalisi) nõustusin siiski pakutava kaubavalikuga tutvuda. Alati ja Otsas pood pakkus üllatavalt suurt kummikuvalikut. Seal oli nii lillelisi kui ka tagasihoidlikumaid. Ainus viga oli see, et mõistlikus hinnaklassis olevate kummikute numbrivalik oli äärmiselt kesine. Seal olid pakkuda kummikuid nr 41, mis tegelikult olid vähemalt 46 nr. Kuidas muidu on võimalik, et minul, kes ma tavaliselt nr 42 saapaid kannan (lumeinimese geenid, mis teha) kukkusid need kummikud lups ja lups jalast ära. Teine number, mida lettidelt võis leida, oli 36. Mõeldud Tuhkatriinudele. Siiski õnnestus mul riiuli tagumisest servast leida ka sellised kummikud, mis jalast ära ei kukkunud, aga kus ei pidanud ka varbaid ja kandu maha lõikama hakkama. Nende kummikute ainsaks puuduseks on nende värvivalik. Kui sellistega metsa minna, siis pagevad linnud hirmuga ja päike kaob pimestatult pilve taha peitu. Jõletult kirjud. Sobivad vabalt kahjurite tõrjeks. Aga mul oli valida kas märjad varbad või kirkad kummikud. Ja kuna ma ikkagi tahtsin sinna sohu minna, siis tuli need ära võtta.
Soos oli muidugi imetabane. Esitaks oli täiesti suvine ilm. Soe, et mitte öelda palav. Teiseks on seal ikka äraütlemata ilus. Ja mõnus oli Mpsiga mööda vetruvat teerada käia, silla peal kõhuli lesida ning veel uitavaid putukaid jälgida, hullunud kägu kuulata ja poollagunenud vaatetornist ümbrust imetleda. Eriti võimas oli aga see, kui jõudsime ringiga tagasi raba serva ja järsku kuulsime eemalt müsteerilist kahinat, mis järjest valjenes ja marutuulena meie poole tormas. Üllatuslikult oligi tegu marutuulega. Teate küll, see võimas tuuleiil, mis enne äikest tuleb. Meil õnnestus siiski tuul tiibadesse saada ja enne äikest koju jõuda.
Soos oli muidugi imetabane. Esitaks oli täiesti suvine ilm. Soe, et mitte öelda palav. Teiseks on seal ikka äraütlemata ilus. Ja mõnus oli Mpsiga mööda vetruvat teerada käia, silla peal kõhuli lesida ning veel uitavaid putukaid jälgida, hullunud kägu kuulata ja poollagunenud vaatetornist ümbrust imetleda. Eriti võimas oli aga see, kui jõudsime ringiga tagasi raba serva ja järsku kuulsime eemalt müsteerilist kahinat, mis järjest valjenes ja marutuulena meie poole tormas. Üllatuslikult oligi tegu marutuulega. Teate küll, see võimas tuuleiil, mis enne äikest tuleb. Meil õnnestus siiski tuul tiibadesse saada ja enne äikest koju jõuda.
Paluks kummikupilti ka :)
VastaKustutaSiis läks teil paremini kui mul. Mina jäin eile teel Raekoja platsi sõbrantsiga kokku saama paduvihma kätte (otse loomulikult ei olnud ma vihmavarju kaasa võtnud). Aga kusagil kangi all vihma järgi jäämist ma ka oodata ei tahtnud ja nii ma marssisingi läbi paduka kohale.
VastaKustuta