Tahan ka saada käsitööblogiks vol päris mitmes

Jätkuvad minu püüdlused käsitööblogardiks saamisel. Keeruliseks teeb asja muidugi see, et ma tegelikult ei ole käsitööinimene. Näiteks ei oska ma sugugi tikkida (kui hädapärane ristpiste välja arvata). Seetõttu saan ma ainult imetlusega vaadata ja kadestada tõeliste Muhu meistrite töid. Need on imetabased.

Siinkandis on kombeks, et esimesel septembril lähevad lapsed kooli rahvariietes ja sel sügisel alustab kooliteed ka väike Täpike. Olgugi, et ta kasvamisse eriti ei ole panustanud ning on ikka pisike kui nööp, on senine siilik talle väikeseks jäänud*. Enne Tirtsu sündi otsustasin (praktilise meelega nagu ma olen), et kui tuleb tüdruk, siis tellin Täpikesele kooli alguseks oma riided (mis hiljem Tirtsule saaks). Kanga tellisin ära, aga tekkis küsimus - mis saab aiast? Nagu öeldud - tikkimine ei ole minu spetsialiteet, samas tahtsin siiski ise ka seelikusse veidi panustada. Nii saigi veidikese kaalumise järel otsustatud ersats-tikkimise kasuks. Sest tikkida ma ei oska, aga mispidi pintsel käes käib**, seda tean küll.

Minu meelest tuli päris kena. Kaugelt petab peaaegu ära. Tõsi triikimisel (mis vajalik värvi kinnitamiseks) läksid värvid pisu tuhmimaks, aga keskmise kalossimaalija mõõdu annab ehk välja.

Järgmiseks projektiks saab rahvariidepluusi tikkimine. See õnneks ristpistes, nii et ei pea sohki tegema.

* See on pika ajalooga seelik. Minu vanaema ostis seeliku omal ajal Rinsi köstri tütrelt Olgalt (seega kanga tegelik vanus teadmata) ja sellest tehti kaks lasteseelikut (kahjuks tolle aja moe järgi minid). Alates minu emast oleme kõik seda kandnud. Ja nüüd on see ringiga Muhus tagasi.

**Nagu eelmisest postitusest lugeda võib, siis ilmselgelt värvine pool suus.