Tuletasin üle pika aja meelde, et mispidi see pliiats õieti käes käiski. Kolmandal katsel juba läks täppi. Proovisin Tirtsu joonistada. Ütleme nii, et kui ta teile tänaval vastu jalutaks, siis te teda selle pildi järgi ära ei tunneks. Nojah, te oleksite lihtsalt ülimalt imestunud, et üks kolmekuune tänaval ringi kõnnib ja kaaluksite, kas tasuks helistada lastekaitsesse või hoopis tsirkusesse. Või siis oma hulluarstile kuna näete jälle hallutsinatsioone.
Aga kui joonistamise juurde tagasi tulla, siis ilmnes kaks probleemi. Esiteks pisimutukad on kõik mu head pliiatsid pintslisse pistnud. Ja teiseks ei soosi väikelaste* viibimine lähiraadiuses sugugi loomingulist tegevust. Välja arvatud juhul kui sa just ei suhtu loominguliselt koristamisse või kokkamisse (mitte, et sedagi lastaks segamatult teha, aga lihtsalt tööpõld on üüratult lai).
Muide Täps ütles eile mulle, et ma olen kunstis annetaja... Ta ise on ka päris osav. Kahjuks on tema loominguline palang nii tormakas, et kõik kohad on värvised. Ja kui ma palun tal käed ja ukse puhtaks pesta jookseb ta meelt heites teise tuppa ja ahastab, et tema loomingut (mis on ainumas, mis teda õnnelikuks teeb) ei hinnata vääriliselt ja keegi ei mõista õrna kunstnikuhinge.
*antud kontekstis vanuses 0-40 aastat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar