neljapäev, jaanuar 23, 2020

Blogipensionär

Muide, mu blogi sai vahepeal 14 aastat vanaks. Kujutage ette 14 aastat! Blogi kohta on see päris vana. Muidugi ma ei tea, mis on ühe blogi keskmine vanus ja kuidas seda inimaastatesse ümber arvestada. Aga kui mu blogi oleks koer, siis oleks ta juba oma 72 aastane.

Kuidas teile tundub, kas mu blogi on juba pensionär? Kogu särts ja glamuur on kadunud ja jäänud on vaid hukka läinud noorust kiruv ja möödunud rohelisima rohuga aegu tagaigatsev kuivik? Või noh jah, kui nüüd hästi järele mõelda, siis erilist glamuuri pole minu blogis kunagi olnud. Pole lihtsalt minu stiil.
Aga mis siis on minu stiil? Läbi aegade on märksõnaks olnud ikka hülgemöla. Vahel loen oma vanu postitusi ja itsitan omaette ja mõtlen, et küll ma ikka olin noorusaastatel ikka terane ja vaimukas. Nii hea huumoriga. See tuleb puhtalt sellest, et mul on oma minevikuminaga väga sarnane huumorimeel ja ma saan aru ka oma kõige magedamatest naljadest, mis kellegi teise suunurka isegi värahtama ei pane. Ja enamasti ma tean ka seda, mida ma oma mõistukõnega mõelnud olen (aususe huvides olgu öeldud, et paar postitust on mulle tänaseks siiski mõistatuseks muutunud).

Vahepeal oli mitu korda tunne, et lõpetan blogimise ära. No mitte midagi ei olnud enam kirjutada. Ja aega ka polnud. Praegu on seis sama, aga selle vahega, et see mind ei takista. Loomulikult ei suuda ma enam eales taastada algusaastate produktiivsust, mil vahel kirjutasin kolm postitust päevas. Aga siis ei olnud mul ei meest, lapsi, kodu, tööd ega isegi kassi mitte. Mul polnudki muud teha kui kirjutada.
Nüüd on taas tekkinud kirjutada. Juu see on see kurikuulus teine noorus, mis pidavat millalgil enne kolmandat noorust saabuma (või oli see kolmas juba seniilsus?). Ja kui mina viitsin kirjutada, siis ehk viitsib keegi lugedagi. Alati on tore teada, et keegi ikka tunneb huvi minu loba vastu. See kõditab natuke enesehinnangut ja teeb tuju heaks. Olgem ausad, seda edevust on mulle ikka omajagu antud.

Muide, ma olen siia blogisse kirjutanud rohkem kui kolmandiku oma elust. Ja aegajalt on ütlemata tore lugeda vanu postitusi ning näha, millega tegelesin kauges minevikus. No kust ma muidu mäletaks, et täna 4 aastat tagasi käisin Tõrukesega röntgenis ja ta ei jonninudki (kuigi selline erandlik sündmus peaks säravalt meeles olema) või täna 10 aastat tagasi sõin ma patuselt palju moosi (väga oluline infokild, mida mäletada). Meelde jäävad vaid suured asjad, aga blogi hoiab elus ka pisimälestused!
Seega on mul hea meel, et olen bloginduses tagasi ja loodan, et kannatate ära. Edasi tähtede poole! Hurraa!

P.S Hakkasin mõtlema, et oleks päris huvitav teada, kas on mõni inimene (keda ma päriselus kohanud ei ole) kes on mu blogi näiteks üle 10 aasta jälginud. Siis kuidas on, kas olen juba nagu vana tuttav (mitte vast päris pereliige, aga äkki kaugem sugulane)? Muidugi pole välistatud, et keegi pole nii kaua vastu pidanud. Isegi Mps ei viitsi enam mu blogi lugeda. Ma võiks siin vabalt tema kohta igatsugu värki kirjutada...

2 kommentaari:

Maarika ütles ...

Ma pead ei anna, et kas olen päris 10 aastat siin lugemas käinud, aga vähemalt üheksa aastat küll, ilmselt kauemgi. Ära küsi, kuidas ma siia toona ennemuistsel aal sattusin, aga miski on mind siin hoidnud kogu selle aja ja käin ikka lugemas, kuidas sul ja su perel läheb.

maailmaparandaja ütles ...

Aww, nii armas :)
Tervitused Maarikale!