Kas teate, mis on parim logisevate piimahammaste eemaldusvahend? Nöör? Tangid? Ei. Õige vastus on juust! Tõruke on juba kaks hammast juustu närides kätte saanud (sama palju on ka hambaarst välja tõmmanud, aga see polnud ilmselt sugugi nii meeldiv kui juustu süües hammastest vabaneda).
Igatahes oleme siin kahe hambavahetuseeas oleva lapsega (ja ühega, keda ilmselt hakkab külastama hambahaldja kuri kaksikõde) ilmselgelt hambahaldja püsikunded. Juba sel aastal on tal kaks korda siia asja olnud. Ilge siiberdamine käib öösiti. Vaevalt päkapikud lõpetasid kui hambahaldjad alustavad. Ilmselgelt on neil tööjõupuudus, sest selle aasta esimese hamba magas haldjas selgelt maha ja hommikul oli padja all ikka hammas, mitte läikiv münt, nagu oodati. Teise hamba puhul nägin teda mängimas ohtlikku mängu üritades nibin-nabin enne äratuskella padja alt väikest kikut leida. Mõtlesin, et ta võiks jalavaeva* vähendamiseks mingi püsikorralduse tegema või nii. Või kogume peotäie hambaid kokku ja siis esitame kuu lõpus arve.
See hambahaldja teema on muidugi uue aja värk ja väljamaa mõjutused. Kui mina väike olin (oh aegu ammuseid), siis visati hammas ahju peale ja öeldi "Võta sina see luuhammas, anna mulle vastu raudhambad*." Kujutage ette kui keeruline oli keskküttega korteris vanarahva tarkusi järgida ja seda ahju leida! Samuti jäi mulle tookord veidi segaseks, et kellele täpselt see hammas ikkagi antakse. See oli muidugi kõik puhas pettus. Ei saa öelda, et mul hirmus head ja tugevad hambad nüüd oleks. Kui selle raua all ei peetud just silmas neid kauneid hõbedasi plomme, mida mu noorusaastatel hambaaukude täiteks kasutati.
*Või tiivavaeva?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar