Polaarturist

Kevade lähendedes muutuvad rändlinnud rahutuks ja kipuvad rännuteedele. punapääsuke on ka teadupärast rändlind. Seega tuligi kompass paika seada ja astuma hakata. Eilne rännak ei tuletanud muidugi kusagilt meelde, et kevad võiks läheneda. Pigem oli see kiidulaul igavesele talvele.
Ühesõnaga käisime eile Mpsiga polaarretkel. Tunne oli küll selline. Mps nägi isegi täitsa polaaruurija moodi välja. Mina oma fotoka ja väikese punase seljakotiga meenutasin pigem polaarturisti. No vaadake ise polaaruurija ja polaarturist:
Meie polaarekspeditsioon Papilaiule hõlmas suurt ja tähtsat teaduslikku eesmärki. Me jalutasime üle jää laiule, sõime seal oma võileivad ära ja jalutasime tagasi. Ohtrat pildimaterjali sai ka kogutud. Kokku tuli u 12 km marssimist. Järgneval pildil võib näha edukat maadeuurijat oma järjekordset vallutust tähistamas.Ma ei olnud varem Papilaiul käinud, nii et minu väikesaarte ja laidude programm sai ühe linnukese juurde. Ega seal laiul praegu suurt midagi vaadata polegi. Mõned kivid mõned põõsad, paar puuniru ja kuubikukujuline kadakas. Mingi roostetanud meremärgike ka. Suvel ilmselt elutseb seal miljon lindu. Eile võis näha ühte kajakat, laululuike ja surnud viukest. Rohkem polnud seal kedagi.
Ümber laiu laiutas lumekõrb. (Hmm, tea kas sõnad laid ja laiutama on kuidagi suguluses?) Kõik oli nii valge nii valge. Ükskõik kuhu poole vaatasid, näha oli ainult laiuvat valget tasast lumevälja, mööda jääd kihutavat lund ja kaugel silmapiiril mõnda tuulikut tiirutamas. Tuul oli jah vägev, aga õnneks sellise nurga alt, et ei olnud tulles ega minnes vastu. Muidu poleks me ilmselt tagasi jõudnud.

Üldiselt võib aga ekspeditsiooni kordaläinuks lugeda. Ilus ja karge päev!