Pidustused taas

Nädalavahetus möödus pidustuste tähe all. Kõigepealt oli Laisiku siga noa otsa koperdanud ja seega pakuti tema residentsis ohtralt seapraadi, mida sai siis veiniga alla loputatud. Kõik vähegi vabad kohad kõhus, mis seaprae vahele jäid topiti tihkelt pomelot täis.
Laisiku põrssa hävitustalgutele järgnes kõikide minu õdede, vendade ja nende järglaste ühsisünnipäev. See tähendas taas ohtrat söömist, mida rikastati erinevate kaardi- ja lauamängudega. Minu pisike Itaalia pere on lauamänguhull. Kui vähegi vaba hetk, siis otsitakse kusagilt välja Carcassone või Katani asustajad või Eesti mäng või parema puudumisel tavalised mängukaardid ja kukutakse siis kõikeunustavalt mängima. Erinevaid mänge on meil sada miljonit. Igal aastal on pool jõuluvana kotist täis kõikvõimalikke mänge.
Ja mängimine pole mingi vaikselt nurgas nokitsemine. Kogu aktsiooni saadab vali jutt ja veel valjem naer. Ma kujutan ette, et isegi male mängimine oleks meie pere käes lustakas ja lärmakas ettevõtmine, mitte tõsine mõttetöö.
Ja kui külalised olid läinud, nõustusid mu kaaskondlased minuga isegi natuke minu lemmikut "ütle sina üks sõna, ma laulan sulle laulu" mängu mängima, mida Mps üle kõige vihkab ja minuga kunagi mängida ei taha.
Pühapäev jätkus sünnipäevatamisega. Nimelt otsustati, et Gorg Otsa 90.-ndat sünniaastapäeva on kõikse mõistlikum tähistada Georg Ots SPA-s. Kuna tegu oli spontaanse plaaniga, siis loomulikult ei olnud ma taibanud ujumisriideid kaasa võtta. Rumal minust. Oleks ju võinud arvata, et igaks juhuks tuleb kaasa võttaujumitrikoo, polaarekspeditsiooni varustus, kelk ning ämber ja kühvel liivalossi ehitamiseks. Kunagi ei või ju teada, mis neil ootamatult pähe kargab. Aga see vanatädi nooruspõlve trikoo, mis kusagilt ajaloopesukorvist välja otsiti, ajas asja ära, nii et sulistamata seekord ei jäänud.

Nüüd on käes aga masendav töönädal. Jõudu ja jaksu mulle!