Hahaa, mu aknapesuvedelik sulas täna lahti! Lõpuks ometi. Keegi tarkpea unustas sügisel suvise aknapesuvedeliku paaki ja talv tuli ootamatult. Siiamaani olen sõitnud ringi poole aasta sopp klaasidel. Nüüd sai lõpuks klaasid puhtaks. Ja mis ma aknast nägin? Kevad!
Oi, see tegi tuju heaks. Tõesti, õues oli nii mõnusalt soe ja päikseline ja räästad tilkusid nii lustakalt, et ei tekkinudki mingit soovi autosse istuda ja läksin hoopis jala. Mõnus. Selline helge tunne tuli. Oleks kohe esimest vastutulijat kallistada tahtnud. No et natukenegi oma rõõmu jagada.
Kahjuks kedagi vastu ei tulnud. Või siis õnneks. Vaevalt, et minu emotsioonipurset oleks osatud õigesti tõlgendada.
Kõndida oli aga mõnus. Kui poleks olnud parasjagu padutööpäev, oleks võtnud ette pikema retke. Oleks hulkunud pisut päikeselises kevademaitselises pärastlõunas ja nautinud vabadust. Aga mis vabadusest saab kesk töönädalat minusugune ametnikuraasuke rääkida. Ainult unistada võib.
Aga kuidagi helge olek on ikkagi! Päris hea vaheldus klassikalisele mudamasendusele
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar