esmaspäev, august 25, 2008

Hektiline ülevaade jalgrattamatkast

Ostsin oma automobiilile hiljuti katuseraami ja rattahoidjad. Selle peale kulus nii palju raha, et bensiini jaoks suurt üle ei jäänudki. Aga see-eest olen ma nüüd veel mobiilsem. Tõstan ratta katusele ja sõidan kuni bensiin otsa saab. Seejärel tõstan ratta katuselt alla ja sõidan Saaniga edasi.
See nädalavahetus peaaegu nii juhtuski. Viimast korda tankisin Lihula bensukas paagi pilgeni täis (misjärel selgus, et kaardiga maksta ei saa ja loomulikult mul sularaha polnud - pesin nõusid). Seejärel kihutasime Salmistusse, kus hirmutasime pererahva kodust minema ja võtsime maja üle.
Järgmine päev oli mehhaaniliselt mobiilne. Kõigepealt võeti kolm ratast viimse seibini lahti ja seejärel pandi uuesti kokku. Selle kõige tulemusena valmis kaks imelist ratast ja veidike metallipuru jäi ülegi.
Ja edasi sõitsime....sõitsime...sõitsime... kuni risti üle tee laius sügav ja kohisev jõgi, mis pidurdas pisut meie hoogu. Pärast jõge ei pidurdanud Liinat enam miski. Sõna otseses mõttes.
Õhtuks jõudsime kaunisse päikeseloojangulisse paika, kamp vene puhkajaid oli pisut enne sinna jõudnud ja kuulas valjusti miskit tümpsu. Meie siis istusime ümber lõkke ja jorisesime vaikselt protestimeeleolus isamaalisi laule. Ja nagu ikka viib laulujõud võidule ja meie naabrid lahkusid!
(pildil kaunis päikeseloojang pärispea poolsaaarel. Mps tegi pilti)

Miski hetk helistas minu vennaraas ja teatas, et üks suur kutsu olevat tahtnud tal jalga otsast närida ja küsis minult kui targalt ja hiljuti koera käest pääsenult, et mida teha. Esmalt soovitasin vastu hammustada, seejärel aga pidasin meditsiinilise kollegiumiga nõu ja jõudsime konsensusele, et tuleks veel targematelt küsida.

Ja oligi aeg telki magama kolida.

Hommikul ma telgist välja ei saanud. See nimelt eeldas istuli tõusmist, aga minu tagumine osa, mis oli hell ja tundeline, leidis, et tema istuda ei taha. Aga kui sadulsse sai, siis selgus, et polnudki nii hull. Ilmselt vautasid kõik kohad sadula ümbert.

Järgmine päev möödus muidugist laussajus. Kõik kohad olid märjad. Oleks ma teadnud, et nii hull vihm tuleb, oleks ma Saani maha jätnud ja vesijalgratta laenutanud.

Aga lõpp hea saun hea.

Ellu jäin.
Järgmine aasta jälle

Kommentaare ei ole: