teisipäev, september 30, 2008

Meil oli katuseräästa all suuuuuuur vaablasepesa (vaablaste pesad on alati suured). Aga neile tüütutele sumilastele jäi sellest vaablaspaleest ikka veel väheseks. Nad tahtsid ka kogu meie maja üle võtta. Sellist ahnust ja ülbust ei suuda minu õiglane hing kuidagi taluda. Ja kuna nad heaga minna ei tahtnud (uskuge mind, ma korduvalt rääkisin nendega ja palusin neil viisakalt uttu tõmmata või vähemalt äragi surra, aga kus sa sellega, nad ei võtnud mind kuulda), tuli kasutusele võtta karmimad meetmed. Tõmbasin selga kaitsepuhvaika, pähe võrgu (tegelt oli see murdjalapsukese heleroheline läbipaistev lipsukestega kleidike, aga paremat polnud), haarasin kätte mürgi ja hakkasin pineva muusika saatel katusele ronima (mäletate kuidas "Siin me oleme" filmis John Kohviveskit lakast päästma ronis. Täpselt selline tunne oli mul ka.
Jõudsin katuseharjale, roomasin tipuni, lasin vaablaste pesale pisut mürki ja oh sa jutt kui kiiresti ma sealt katuselt uuesti alla tulin. Hullunud vaablased ümber pea tiirutamas.
Pärast kui tundus, et olukord on väheke maha rahunenud ronisin uuesti katusele. Kõik kordus. Kuigi tuleb tõdeda, et vaablased olid juba pisut purjus ja ei rünnanud enam otse vaid vingerdasid pisut.
Pärast torkisin veidike ka nende pesa. Noh, eluisu oli otsas. Oli ju elatud küll ja se vanuse koorma kandmine pole teps mitte nii lihtne kui oleks võinud arvata... A seekord jäin ellu.

Aga kui teil kunagi peaks olema vaja kahjureid hävitada, siis kutsuge maailmaparandaja.

4 kommentaari:

Murueit ütles ...

Väga meeldiv ja ahvatlev pakkumine. Jätan meelde. ;)

kõige laisem laiskloom ütles ...

ainult putukaid või iiri-rotte ka?

maailmaparandaja ütles ...

ainult väga valitud putukaid. (ämmelgaid igastahes mitte).
Hiired ja rotid võivad minu poolest ringi joosta.

Anonüümne ütles ...

Võrgul pole lipsukesed hästi näha:)