esmaspäev, detsember 22, 2008

Jõulud inglise moodi

Kirjutaks ka selle aasta esimesest jõulupeost, aga kõik oleks justkui Jupijumala ja Unistaja poolt öeldud. Aga kordamine olevat tarkuse ema ja kes meist ei sooviks targemaks saada? Seega siis minu nägemus suurtest pidustustest. Kaootilises järjekorras.

Pidu oli juba iseenesest hariv. Selgus, et meis, keskkonnatehnoloogides, on kaotsi läinud säästuaja arhitektid. Nii vähese materjalikuluga nii kauneid torne igaüks just ei püstita. Ma pean tunnistama (ja seda mitte just ülevoolava tagasihoidlikkusega), et ma olin ikkap agana osav. Tegelikult on kõik lihtne. Torni ehitamise saladus on vastutuse oma õlult ära nihutamine. Vaadake, kui teil on hirmus vastutuskoorem kanda, siis on palju raskem keskenduda füüsikale ja gravitatsioonianomaaliatele. Võtab ikka käe värisema küll, kui mõelda, et üks vale liigutus, väike käevääratus ja mitmed kümned pered jäävad oma kodust ja varast ilma. Võibolla see ongi kogu nende vähene maine vara ja sina vastutad kõige selle eest. Raske. Minul aga oli lihtne. Mina ei vastutanud. Ükskõik, mida ma ka tegin, Mps vastutas. Ja minu käsi ei värisenud, isegi kui torn kõikus nii mis jaksas (seda kas Mpsi käed värisesid, ma ei tea). Ma olen enda üle nii uhke.

Samasugust uhkust ei saa ma kahjuks tunda jõululaulude laulmise üle. Ma küll laulsin, kuid valjusti ja äärmiselt valesti. No tõesti, aga kas te teate ka, mis sõnad nendes lauludes on??? Esiteks pole need väljahääldatavad ega midagist. Ja teiseks... no proovi sa laulda, kui keset inglikeelset jõululaulu tuleb saksakeelne sõna verdammt (võibolla oli minu pilk ka pisut-pisut jõulupudingust ähmastunud). Ma loodan, et keegi ei saanud tänu minule läbi kõrvade pöördumatut ajukahjustust.

Ja kui saigi, siis võib poole sellest pudingu arvele panna. No tõesti. See oli kange! Seal oli Rummi rohkem kui rosinaid, kirsse ja muid puuvilju kokku. Aga põles vähemalt ilusa leegiga. Ja süüa anti taas väga hästi. Kiitused kokkadele! Millise rahvusköögi me siis järgmisel aastal võtame?

Kingitusi traditsioonilises mõttes ei jagatud. Ebatraditsioonilises mõttes aga siiski. Ja see kingitus on minu tagasihoidliku arvamuse alusel parim. Mul on kõikide meie väikese kambakese liikmete kohta väga palju häid mõtteid, sest tõesti, olete mulle kallid! Aga igapäevaselt ei tule ma selle pealegi, et võiks neid välja öelda. Ja kuigi ma enamuse ajast rääkisin valel ajal kellegi teise eest, siis loodan, et mulle seda pahaks ei pandud. Aga ma sain palju öeldud. Palju jäi muidugi ka ütlemata. Midagi peab ju järgmiseks korraks ka jätma. Ma siin tagantjärele mõtlesin, et kui oleks olnud selline ring, kus oleks pidanud hoopis midagi halba ütlema, siis kindlasti oleks mul igaühe kohta ka midagi sellist öelda, kes otsib see leiab, aga ma olen üsna kindel, et seda oleks kordades vähem kui head.

Head oli aga palju.
Palju häid sõpru lihtsalt!

P.S Kui aega saan joonistan pildi ka juurde, aga ma ei saa midagi lubada

Kommentaare ei ole: