teisipäev, detsember 16, 2008

Pime kana on sinine kana

Nii. Raske ja pikk tööpäev on lõpuks läbi saamas. Loomulikult on lasteaed juba ammu tühjaks valgunud ja mina olengi jäänud viimaseks tulede kustutajaks ja maja valve alla panijaks. Kõnnin siis mööda pikka ja pimedat koridori valveaparatuuri poole ja ise mõlgutan mõtteid. "Pimedavõitu on. Mitte midagi ei näe. Nii võiks ju vabalt millelegi otsa joosta. Ei tea kas peaks sammu aeglustama? Ähh. koridor on sirge ja tühi. Mul pole mitte mingisugust võimalust millelegi otsa joosta," jõuan ma järeldusele ning kiirendan sammu veelgi. Ja kõmm!Klassika. Loomulikult olin ma unustanud, et eelmisel nädalal olid koridori toodud vanad garderoobikapikesed, kes nüüd salakavalalt pimeduses varitsesid, et õnnetule pahaaimamatule ohvrile kallale karata. Nüüd on mul käsi paistes ja jalg sinine. Aga selliseid asju juhtub minuga iga päev. Ma olen enesevigastamises tugev. Tõsi, näiteks sõrme lõikan ma haruharva (noaga ma mõtlen, viimati lõikasin vist liivapaberiga sõrme) aga uusi värskeid värvilisi sinikaid saan ma üle päeva.

2 kommentaari:

Unistaja ütles ...

Sinikatekitamises olen mina ka osav. Viimane ekstra vinge tumelillakas tekkis ilmselt kokkupuutest reisikotiga (ja selle ratastega).
Paberiga sõrme lõikamine on täiesti tavaline asi, noaga sõrme lõikamist mulle praegu isegi ei meenu...

kõige laisem laiskloom ütles ...

minul põrkas nuga pöidlaküüne alla, kui ebaloogilist looma lõigutud sai.. see oli päris valus laks, sest tähendas esimese 10 lihalõikamise minuti jooksul pöidla sidemesse mässimist :oD

sinikaid on mul pidevalt.. enamasti avastan nad alles kollakate faasis ja mõtlen siis, et kust krt ma nad küll sain..