kolmapäev, august 13, 2008

Äratus

Teate, mul on selline hoolitsev ja armas äratuskell. Ta teab nimelt väga hästi, et pole midagi, mida tööinimene enam vihkaks kui hommikune äratuskella piiksumine. Täna hommikul näiteks kui mina magasin õndsa und vaatas minu äratuskell mind ja ilmselt mõtles: "Vaata kui kenasti ta magab... nagu lapsuke. Ei, mul ei ole südant ta peale karjuma hakata. Aga ma pean ta ju üles äratama, ta loodab minu peale. Oh kuidas küll seda korraldada? Käes! Ma ei karju tema peale vaid vilgutan vaikselt tulesid ja näitan silti "äratus"! Oi ma olen geniaalne..."
Ja täpselt nii ta tegigi. Selle asemel, et piiksuda nagu segane vilgutas ta tulesid ja teatas, et nüüd tuleb üles tõusta. Kas pole armas temast?
Mina oleks muidugi totaalselt sisse maganud kui mingi sisemine õelususs poleks lärmi tõstnud. Teate küll seda tunnet, mis ei lase rõõmu nautida. Kui kõik on hästi ja tore, siis mingi imepisike sisehääl hakkab ilmtingimata targutama, et oot oot, midagi on kusagil valesti, pole sul ette nähtud õnnelik olla. Ja vot minul samamoodi sisehääl küsis, et kuule Pille, kas sulle ei tundu, et sa juba liiga kaua oled magada saanud. See pole õige asi...
Nibin-nabin jõudsin tööle. Mitte, et keegi oleks minu hilinemist märganud... kipun siin ainumas olema..

P.S Muide need kollid seal voodi all pole üldse nii kurjad kui arvata võiks. Neile tuleb lihtsalt aegajalt mõni moosisai anda. Soovitatavalt maasikamoosiga.

Kommentaare ei ole: