Haamri ja saega puhtama tuleviku poole

Täna tegin siis esimese sammu selle suve lubaduse täitmise suunas. Nimelt otsustasin ma meie Sutu prügimajanduses natuke korda luua. Mina kui selle valdkonna "spetsialist" ei saa ju ometi lubada karjuvat kaost ja korralagedust omas kodus. Igastahes klopsisin ma endisest rõdust ning vanast saunast koku imekauni kompostikasti. Oi ma olen tubli! Ja osav sealjuures! Ainult ühe korra lõin haamriga sõrme pihta. Aga käsi väsis küll hirmsasti ära. See haamer oli nimelt raske (ja saag nüri jne). Proovisin siis vasaku käega, aga kuna ma olen lootusetult paremakäeline, siis läks selle meetodiga naela pihta ainult iga kolmas löök ja mina leidsin selle kohutavalt ebaefektiivne olevat. Ma leidsin, et haamritootjad ei mõtle üldse haamerdavatele naistele. Oleks vaja sellist ilusat ja kerget haamrikest. Võibolla roosat. Aga valmis sain kõigest hoolimata! Nüüd saan kompostimiskatseid kodustes tingimustes teha :D

Ma pole nii kuri kui välja paistan!

Kui te märkate minu kulmude vahel kortsu, siis ei tule see mitte sellest, et ma oleks kuri ja tige (oo, ma olen lahkus ja rõõmsameelsus ise), vaid sellest, et ma üritan kogu jõust koondada oma tähelepanu igasuguste seaduste ja muu säärase lahtimõtestamisele. Ma olen alati arvanud, et need inimesed, kes kirjutavad seadusi teevad need meelega selliseks, et keegi ei oleks võimeline neist midagigi aru saama. Mina olengi see keegi.
Pildil võib näha Haldusmenetluse seadusega tutvuvat maailmaparandajat.

jaanitulest ja loomadest (mitte grillituist)

Jaanitulest:

• Jaaniussi ei näinud (mida võib veidral kombel seletada faktiga, et Muhus pole jaaniusse).
• Sõnajalaõit ei leidnud (ja mina ei usu vabandust, et tegu on eostaimega, asi on väheses otsimises). Aga see-eest leidsin ma ohtralt kartulimardikaid. Nad ilmselgelt kogunesid minu vao peale, lootuses, et ma nende asemel lepatriinusid või sõnajalaõisi korjan. Naiivitarid ma ütlen
  
• Üle lõkke ei hüpanud (kuigi see kaugelt maalt pärit külaliste sõnutsi pidavat andma tagumisele poolele hea päevituse ning lisaks veel tagama igavese armastuse. Mina aga samastan end liialt õnnetu opossumionuga, et katsetama hakata)
• Üle loendamatu arvu aedade ei roninud, et lilli korjata ja kahtlase väärtusega unenägusid näha (mul niigi piisavalt veidrad unenäod)

Aga muidu oli nagu jaan muiste. Üle pika aja käisin korraks isegi suurel jaanitulel, aga nad millegipärast ei raatsinud seda lõket süüdata ja meil polnud ka kellelgi tikke, nii et minul jäigi see tuli nägemata.
Täna aga käisin jaanijärgse liigsöömise tasakaalustamiseks hulkumas. Kõigepealt nägin golfiväljakute vahel hiiglaslikku jänesevolaskit, kes laisalt üle tee kalpsas ja ei lasknud minu roosast kujust end üldse häirida. Pärast Linnulahel nägin ühte vähe närvilisemat metskitsesokku, kes minu nina alt põõsast välja hüppas ning haukudes metsa poole lidus. Te ikka teate, miks sokud hauguvad? (Sest vastupidiselt üldisele arvamusele on nad targad loomad ja kui juhtub, et võsavillem või mõni muu säherdune loom on otsustanud kitsekese õhtusöögiks võtta, siis põgenedes sokk haugub ja hunt mõtleb, et jahimees koertega on lähedal).
Minu hulkumine venis pikale, nii et mul oli küllaldaselt aega mõelda läbi kõik oma mõtted. Lisaks haukuva kitse probleemile käsitlesin veel ka lolle lambaid ja muid pudulojuseid puudutavaid teemasid. No ausalt. Selle kvartali mõtlemislimiit sai igastahes täis. Rohkem enam nii ei tee.

Porgandi-Pille

On algatatud suurprojekt Suveks saledaks (milliseks suveks, on targu täpsustamata jäetud, et mitte seada liigseid piiranguid), mille Porgandi-Pille nimelise alamprogrammi eest olen vastutavaks isikuks määratud mina. Kõige õigem on selliste projektidega alustada enne jaanipäeva. No teate küll, see üleilmne liha ja vorstikeste ja muu säärase nõrkemiseni manustamise nakkuslik levik saavutab just selleks ajaks oma kõrgeima määra. Selle projektiga seoses palun abi kõigilt vabatahtliku järelvalve koha pealt. St kui te näete sedasamust isikut siin kusagil saiake/komm/šokolaad vms käes, siis volitan teid edasi andma talle suulist noomitust ja kui sellest ei piisa, siis võtke talt see käest ära. Ta nimelt ei tea alati, mida ta teeb. joonis 1. kirjeldab muutusi, mis planeeritult leiavad aset allakirjutanuga, kui kõik läheb plaanipäraselt. Suurprojekti kontseptsioon on kirja pandud, kogu protsess on pideva järelvalve all ja tulemused on avalikult üleval külmkapi peal. Lisaks antakse perioodiliselt ka ülevaade käesoleva avaliku ajaveebi kaudu.

PEAlkiri

Jah, on juhtunud lausa ajaloolise tähtsusega sündmus. Ma läksin tööle. See üleminek luuserielult saab olema raske ja vaevaline. Aga mine sa tea, nii võib minust veel asja saada. Muide, ilusat suvealgust teile. Ja nüüd palun kinnitage minu kahtlusi, et tegelikult ongi ju nii, et kõik normaalsed inimesed otsivad endale suveks töökoha.
Esialgne pilt on päris hirmutav. PEAspetsialist, kes midagi asjast ei tea. Isa küll lohutas, et küll ma kiirelt õpin, ega ma puuPEA ole. No ma ise ka loodan seda, aga ma ometigist ei saa aru, miks siis nii palju rähne ümber minu PEA tiirutab.

Õuntest (või ikkagi lastest)

Kujutage ette. Eile selgus, (kindlaimatest allikatest), et minu põhikooliklassist on praktiliselt pooltel juba lapsed. Ma pean kurbusega tunnistama, et ma pole poolesid muidugi ka peale põhikooli lõpetamist näinud ja teist poolt ei tunneks ilmselt tänaval ära ja veerandipuhul ei suuda ma isegi nime meenutada (mul pole ei nimede ega nägude mälu, kas teate). Aga nii suurt laste arvu ei osanud ma küll oodata. Mina olin alati arvanud, et need vähesed, lapsed on lihtsalt sellist varast sorti. No nagu suveõunad, mis varakult valmis saavad. A üldist trendi vaadates kuuluvad minu kolmikud ilmselt juba talveõunte hulka. Või noh, võiks öelda, et lausa kevadõunte.

Uskumatu siidikäpp

Ja taaskord õnnestus mul kõigest ühe pisikese seina värvimise tulemusel endale sõrme peale vill saada. Selliseid siidikäppu annab otsida.

Tahaksin tänada oma sõpru ja tuttavaid ja kõiki kes mind ära tundsid

Veetsin kaks päeva ihuüksinda maal. Täitsa mõnus oli vahelduseks olla nii et keegi ei seganud mind pidevalt, ei toginud, ei toksinud, ei ajanud minu pabereid segamini, ei näpistanud, ei üritanud mind midagi muud tegema sundida, ega lihtsalt häirinud oma kohalaolekuga. Natuke üksildane, kohati pisut kõhe - te ikka teate, et tühi maja teeb igasuguseid veidraid hääli. Aga üldiselt kohutavalt mõnus. Mulle meeldib maal. Nii uskumatu kui see ka pole, mul pole seal igav. Eriti kuna mul oli kaasaas isa läpakas ja ma otsustasin seda aega kasutada ära akadeemiliselt asjalik olemise peale. Olin seda nii kaua planeerinud, südametunnistus oli mind juba täiesti piinapinki aheldanud. Ja nii uskumatuna kui see ei kõla - hakkasin artiklit kirjtuama.Ja uskuge või mitte, täpselt nii oligi. Istusin mina arvuti taha, mõtlesin, et millest küll alustada. Kusagilt ei osanud nagu. Ja siisk irjutasin tänuavaldused ära. :D Vähemalt üks osa artiklist on nüüd valmis. Ülejäänud peaks olema käkitegu ju.

P.S Kirjutasin kaks lehekülge ka surematu romaani teisest osast. Oo, ma olen kirjanduslikult viljakas
Koomusk pärit siit: PHD

Näljased või lihtsalt rumalad.

Aga meil on räästa all linnupesa. Meil on linnupesa ka seina sees ja katuse all ja lae peal ja kus iganes veel - kogu meie maja näikse üks suur linnupesa olevat, aga selle räästaaluse eelis on see, et seda saab imeliselt rõdult vaadelda. Ja praegu on seal pojad sees. Sellised imepisikesed väetikesed ja ilmselt näljased ning natuke rumalad ka. Miks muidu lasevad nad end ära petta ja teevad noka lahti kui Mps täiesti ebalinavästrikulikult vilistab.
P.S Pildil olevad linnukesed pole minu omad, vaid lihtsalt näljased.

Milline raiskamine!

Mul läheb hommikuti ilgemalt vara uni ära. Nii seitsme kaheksa paiku*. No ma ei saa. Nii võiks ju peaaegu et tööl käia. Raiskamine ma ütlen. Aga võibolla on see hoopis kokkuhoid? Teate ju küll, vanarahvas teadis rääkida, et vara üles hilja voodi, nii pidavat rikkuse majja toodama. Järgmisel korral kui varakult ärkan lähen ostan lotopileti. Teate ju küll, kes ees see mees ja varajane kana pidavat ussikese leidma jne (vanarahval on sel teemal häbematult palju sõnavõtte).

* põhilised süüdlased on päike ja linnud, kes siristavad mul seina sees, et ae ae, tule õue.

Bikiinibeibe

Nikerdasin endale uued puuriidaladumise bikiinid. Teate küll see on selline bikiinitüüp, mis jätab võimalikult vähe triipe selja peale. Mul on kindel plaan nimelt pruuniks saada. Ainult selle pärast, et päevitus sobib minu uue kleidiga. Ma küll ei tea kuidas see toimima hakkab, sest päike paistab bikiinidest hoolimata minust sirgelt mööda. Miski muu ei saa ju seletada seda, et hoolimata loendamatust arvust puuriitadest, mis on kerkinud, meenutan ma värvuse poolest ikkagi kartuliidu. Või äärmisel juhul lubjaämbrit.

Maalane

Kas pole harjumatu vaatepilt – Pillet polegi MSN-is? Ikka veel ei ole… Ja ma hoiatan teid, ega eriti ei tule ka. Olen nüüd nädal aega tsivilisatsioonist eemal olnud ja maal pesitsenud ning kohvipaksu pealt ennustasin, et ilmselt olen ma siin veel kauemgi. Aga mul on telefon, kui keegi peaks minust puudust tundma, siis minu numbrit te ju ometigist teate.
Hommikuti ärkan enne kukke ja koitu, aga kohe peale tihast, linavästrikku ja tundmatut looma, kes üle katuse jookseb. Enamasti ma selle tõttu ärkangi. Üks siutsumine käib siin varahommikust hilisööni. Seejärel lähen panen halu või kaks riita. Puuriit on mu elu.
Üldiselt kestab minu programm – „teisipäeviti naiselikuks”. Sellel eesmärgil olen endale õmmelenud uue imekäuni kleidi. Puuriita laon ma ka ainult sel eesmärgil, et oma kahvatule ihule tibakegi tooni saada. No muidu olen valge nagu lubjaämber. Iseenesest töötab see meetod imeliselt (vastupidiselt päevitamisele – ma ei suuda iial üle 5 minuti niisama lesida ja päevitada. Nii tekib tunne, nagu ma oleks praepannil või midagist) ainult ma tõesti ei tea, kuidas sobivad minu naiseliku imidžiga need loendamatud kriimustused kätel ja sinikad jalgadel (sääsehammustustest ma parem ei räägigi). Mina ei saa aru, miks iga natukese aja tagant mõni puuhalg mulle varbale kukub. Nagu mingi gravitatsioon või asi!
Ujumas olen ka loomulikult pea iga päev käinud. Vesi on uskumatult soe. Unistus villastest sokkidest polegi veel pähe torganud. Sellises palavuses… Siin maal on see õnneks talutav.

Ikkagi rase?

Kõigi irvhammaste rõõmuks, kes leiavad, et Pillele on süda paha, järelikult on Pille rase (hoolimata sellest, et ta on seda juba üle nelja aasta*) läheb Pille täna ultrahelisse. Nüüd ei peaks küll enam mingit kahtlust olema, eks?

*a see võib tulla sellest, et rasedus pidi olema kõige parem aeg. Eks ma üritan võtta sellest viimast ja nautida nii kaua kui võimalik...

Sina maga täna rõdul...

Eile algas siis maga-sina-täna-rõdul periood. Ehk siis vend saabus sõjast tagasi. Käisin tal isiklikult hiiglasliku plakatiga sadamas vastas ja puha. Nüüd pole siin korteris enam üldse ruumi. Tuleb vist maale ära kolida. Seal on ruumi ja kui peaks igav hakkama, siis võin ju alati puuriita laduda. Seda tööd on seal umbes kuni pensionipõlveni. Miskid Egeuse puud on seal. Mina olen juba kaks hiiglaslikku riita ladunud ja puudehunnik ei vähene mitte üks raas. Kel soovi seda imet oma silmaga näha, võite tulla ja ise kätt proovida. Mina olen ladunud ühe tavalise ja ühe heinakuhjakujulise puuriida. Järgmisena on plaanis ikasoeedriline puuriit ja siis selline kerakujuline seest õõnes. No et oleks põnev.

Duššibušš

Kui ma Tartusse pidin minema saunabussiga, siis järjepidevuse hoidmiseks tulin ma tagasi duššibussiga. Ilmselgelt oli üldise palavuse leevendamie tarbeks katuseluuk lahti ka vihma ajal ning mõnusat jahutavat vett tilkus pidevalt krae vahele.

Seda, mis Tartus juhtus ja miks ma urisesin, olen ma juba nii palju kurtnud, et endal hakkab ka naljakas. Aga kuna see teile äkki pole veel peaajju sööbinud, siis ma kordan selle lühidalt üle:
Mul tuli koostada kokkuvõte oma tööst (mida mul pole), inglise keeeles (mida ma ei oska) ja koos juhendajaga (kellel polnud aega). Oo laula ja hõiska ühesõnaga.

Ülejäänud aeg Tartus oli tore. Tulen varsti jälle ja siis vaatan üle ka need, kes seekord vaatamata jäid. Pealegi tuleb ära proovida, kas on veel mõni bussiliik olemas. Basseinbuss oleks päris lahe näiteks