Maalane

Kas pole harjumatu vaatepilt – Pillet polegi MSN-is? Ikka veel ei ole… Ja ma hoiatan teid, ega eriti ei tule ka. Olen nüüd nädal aega tsivilisatsioonist eemal olnud ja maal pesitsenud ning kohvipaksu pealt ennustasin, et ilmselt olen ma siin veel kauemgi. Aga mul on telefon, kui keegi peaks minust puudust tundma, siis minu numbrit te ju ometigist teate.
Hommikuti ärkan enne kukke ja koitu, aga kohe peale tihast, linavästrikku ja tundmatut looma, kes üle katuse jookseb. Enamasti ma selle tõttu ärkangi. Üks siutsumine käib siin varahommikust hilisööni. Seejärel lähen panen halu või kaks riita. Puuriit on mu elu.
Üldiselt kestab minu programm – „teisipäeviti naiselikuks”. Sellel eesmärgil olen endale õmmelenud uue imekäuni kleidi. Puuriita laon ma ka ainult sel eesmärgil, et oma kahvatule ihule tibakegi tooni saada. No muidu olen valge nagu lubjaämber. Iseenesest töötab see meetod imeliselt (vastupidiselt päevitamisele – ma ei suuda iial üle 5 minuti niisama lesida ja päevitada. Nii tekib tunne, nagu ma oleks praepannil või midagist) ainult ma tõesti ei tea, kuidas sobivad minu naiseliku imidžiga need loendamatud kriimustused kätel ja sinikad jalgadel (sääsehammustustest ma parem ei räägigi). Mina ei saa aru, miks iga natukese aja tagant mõni puuhalg mulle varbale kukub. Nagu mingi gravitatsioon või asi!
Ujumas olen ka loomulikult pea iga päev käinud. Vesi on uskumatult soe. Unistus villastest sokkidest polegi veel pähe torganud. Sellises palavuses… Siin maal on see õnneks talutav.