Ületsiviliseeritud mina

Suurem osa ajast, mis ma olen kodus olnud, olen ma tegelenud avastamise ja ehitamise ja vallutamise ja tsiviliseerimise ja barbarite vastu võitlemisega ja arendamisega ja ja ja. Noh ühesõnaga olen mänginud civ-i. See on sõltuvust tekitav. Ongi viimane aeg Tartusse tagasi minna.
Aga kui ma hakkan oma kuuri raamatukogu ehitama, et naabri kuuri oma kultuuriga endale saada või kuulutan sõja oma naabrile, kes pidevalt saadab oma vägesid minu territooriumile (st kassi minu akna alla) ja kui ma teen oma prügikasti väikese tule, lootuses, et keegi märkab suitsu ja saab aru, et ma olen õnnetu siis saage aru. Ma pole mitte peast segi, vaid ülemänginud. Pst ja kui ma pakun oma maailma kaarti ja 5 kullatükki päevas pudeli veini eest, siis saate aru küll, eks? (ja võtke vastu minu üllas pakkumine, sest muidu võin teile sõja kuulutada)