Ma olen seda ennegi öelnud, aga ma armastan öösiti koju tulemist. Just siis kui taevas on musttuhat tähte ja tänavatel sõidavad ainult taksod ja ühtegi inimest pole ja ma võin vabalt ja valjusti laulda kogu hingest (ja kõrist). Sest just siis tahan ma hõisata ja teatada maailmale, et elu on ikkagi äraütlemata ilus. Olgugi, et väljas on miljon kraadi külma ja ilmselt on mul omme hääl ära. No ei uvita. Täna mitte! Ahh. ilus!

(ja ei uvita see ka, et mul on siin tubli, oota ma vatan, 13 kraadi sooja, poen oma voodisse, võtan Tirilumpsi kaissu ja hommikul kütan)