Juubileumist

Nagu kuulda on olnud, toimus eelnenud nädalavahetusel üks selle sajandi suurimaid pidusid - minu isa juubileum. Nagu lubatud sai, oli pidu vägev. Vaesed ametikooli õpilased, küpsetasid kolm päeva järjest erinevaid piduroogasid (mina küpsetasin ka äraütlemata kaua seda kringlit, aga see oli rohkem kuivatamine, kuna ahi oli end vahepeal välja lülitanud ja mina muudkui imestasin, et miks se kringel ometigi ei valmi vaid ainult kerkib ja kerkib...). Ja lilli toodi ka nii palju. Ma võiks praegu siin kodus lilepoe avada (ja üldse mitte viletsalt varustatu) ja kui õnnestuks kõik need roosid maha müüa, siis saaks ma päris rikkaks.
Loomulikult leidis aset ka välja reklaamitud ooperi etendus. Seekord etendati surematut teost - saabastega kass. Võite ise arvata, kes peaosa mängis. Ma ei tahaks nüüd küll ennast kiita, aga noh, te saate aru küll... Oh neid kestvaid ovatsioone.
Minu isiklik lemmik oli muidugi viktoriin.
Ja lauldi ka. valjusti ja valesti, nagu kombeks ja õige! No aga proovige tea kaks laudkonda ja kolm kitarri ühte ja sama laulu ja SÜNKROONIS laulma/mängima panna!

Ainus negatiivne asi kogu asja juures oli see ommikune koristamine. Juba enne koitu aeti üles, plaksutati piitsa ning käsutati, et teie noored jooksete nüüd ja tassite selle saali tühjaks ja kui see tehtud, siis tõstate lauad paika ja enne ei tohi teie mitte puhkama istuda, kui see kõik tehtud on... Te võite vaid ette kujutada, kuidas ma iga liigutuse juures vingusin ja virisesin ning hädaldasin, et jõud lõppeb, ei jaksa enam...
Pilt: siit