Nii, olge te hoiatatud. Üks hästi pikk sissekanne. Luban, et enam nii ei tee (lähima paari päeva jooksul). Igatahes, kes lugeda ei viitsi, võib aint kokkuvõtte üle vaadata. See annab pea kogu infi minu tänasest päevast.
Lühikokkuvõte (
Siin võetakse tänane päev lühidalt kokku neile kes ei viitsi ülejäänud pikka jama lugeda) :
Pille käis täna matkamas. Praegu on Pille väsinud aga õnnelik. Homme Pille jalad valutavad.
Täispikk udujutt (
Neile imelikele, kes millegipärast loevad läbi kogu selle jama. jõudu ja jaksu teile!):
Nii, lugu siis sellest, kuidas Pille käis matkamas. Pillega on ikka nii, et aegajalt peab ta põgenema kõige selle jama eest ja lihtsalt võtma ühe päeva ja seda nautima nii kuis jaksab. Ja mitte lihtsalt päev otsa lebotama. Ei, ta peab minema ja lülitama end oopis teise maailma. No seekord asus see maailm Elva-Vitipalu maastikukaitsealal. Aga alustame algusest.
Alguses oli tühjus. Ei, alguses polnud isegi mitte tühjust. Polnudki nagu midagi. Ja siis järsku lambist oli äratuskell (järelikult lamp vist ikka oli alguses).
Olgu ma üritan uuesti algusest alustada .
Alguses oli lamp. Siis hakkas lambist äratuskell helisema.
Nüüd te mõtlete, et Pille on jälle jooma hakanud. Ei, aga hommikul peale 4 tundi und ja sellele eelnenud suurt kogust erinevates värvitoonides ja kangusastmetes jooke, mõjus ommikul kuidagi kahtlaselt. Aga see töötas. St ma ärkasin üles ja lahkusin kodust, viies kaasa enda (ja Sooda ja nõudepesupäkapikud), et omapead ei teeks ma ulakust. Bussijaamast võtsin esimese bussi, mis liikus soovitud suunas. Bussis istus mu kõrval üks vanem härrasmees, kes läks Nõos maha ja soovis mulle lahkudes meelidvat reisi. Kas pole armas.
Elvas hüppasin ma bussist minig poe juures maha. loomulikult polnud mul õrna aimu ka kuhu poole ma minema peaks. Aga ma ei lasknud end sellest morjendada ja asusin lihtsalt õiges suunas teele. Ma olen alati imestanud oma võimet täiesti tundmatus kohas täiesti suvalises suunas minnes õigesse kohta välja jõuda.
Nagu mainitud, siis täna oli selleks kohaks Elva-Vitipalu maastikukaitseala. Ei, äärmiselt lahe koht. Kohutavalt ilus. Kõrged kuused, sirged männid...mmmmm, sinna oleks võinud ulkuma jäädagi. Kujutan ette, et suvel võiks seal isegi veel ilusam olla, aga praegu oli ka võrratu. Tõsi, mingi esimesed 5 km olid veidike igavad, sest rada oli selline ästi lai, nagu sõidutee, aga seeeest läks pärast põnevamaks. Kõige lahedam oli matkaraja see osa, mis ühtis metsanduse õpperajaga. Seal oli kohe põnev. Puud olid igat pidi, risti rästi teele langenud ja pugemist oli küllaga. Samuti oli maastik vaheldusrikkam. Ja ilus ka loomulikult. Aegajalt oli päris keeruline õiget teed leida. Üldiselt oli rada hästi märgistatud (triibud puudel) aga sellegi poolest tuli neid sebrapuusid aegajalt otsida. Mingit rada ju näha polnud. Lumi oli oopis. Ja ühest kohast ma keerasingi valesti ära, nii et ma sain 2 km edasi-tagasi käia. Aga no tõesti.
Ees on risttee jah kuhu küll minna, kural kurjus ja paremal vaen. No ma läksin esialgu vaenu poole, aga lõpuks (kui ma kaardi taskust välja õngitsesin), otsustasin siiski kurjuse kasuks. Ma olen alati arvanud, et Kurjus sobib mulle palju paremini kui vaen.
Igatahes ääretult tore oli jalutada ja oma mõtteid mõlgutada. Mitte kõik mõtted ei ole sellised kahtlased ja masendust toovad. Ma olen täiesti võimeline mõtlema ka positiivseid mõtteid. Ja seda ma ka tegin. Mõtlesin elu üle järele ja sõpruse ja armastuse ja oh, kõige üle ja ma ei jõudnudki järeldusele, et minu eesmärk siin elus on vastu pidada vaenulikule survele maailma ja muu poolt (mingi paranoiavaba hetk vist. Kuidas see küll õnnestus?) Ahajaa, ma arvan, et suure mõttetöö tulemusena nuputasin välja ka selle, kes saatis need salapärased sõbrapäevakaardid :D
Ja nii ma siis hulkusin mööda metsa ringi ja mõlgutasin mõtteid. Ja kui enam mõelda ei viitsinud (te ju teate, mul on mõtlemisele limiit peale pandud. Säästurežiim.) siis kuulasin pleierit ja laulsin valjusti kaasa. See võis päris naljakas vaatepilt olla, kuidas Pille mäest alla kalpsas ise samal ajal täiest kõrist lõõritades: "Ma kaeban meeste peale nüüd!"
Ahjaa, mis oli selle matka juures eriti tore, oli see, et ma ei pidanud seekord oma viinereid toorelt sööma. Ühe lõkkeplatsi juures (imeline vaade avanes sealt muide), otsustas pille pikniku pidada. Ettenägelikult oli Pille ostnud viinereid ja termosega sooja glögi kaasa võtnud. Aga teate, soe glögi ja külmad viinerid ei sobi kokku. No otsustas siis Pille lõkke teha. vana suitsetaja nagu ma olen, tikutops oli ikka taskus. Ainult mida ei olnud, oli paber. Ma pole kunagi pioneer olnud ja lõkketegemise kunstis olen ka iseõppinud. Tundub, et ma spikerdasin. Seal olid kohapeal olemas lõkkepuud, või oleks õigem öelda lõkkepalgid. Igatahes sellised suured pakud, mis kohe kindlasti lihtsalt tikuga põlema ei pane. Ja ümberringi on lumi ja jää ja otsi siis midagi, mis põleks. Mingi pool pakki tikke raiskasin ära ja otsustasin siis alla anda ja külmi viinereid süüa. Teinud sellise otsuse, ütles see jonnakas pool minust. Pille, ega sa ometi mõtle alla anda? Kas sa andestaks endale kunagi selle, et sa ei saanud lõket põlema. Ega vist. Isegi kui sa kellelegi oma ebaõnnestumisest ei räägiks, ikka ei andestaks. Ja oh seda häbi, muuda ära või nimi... No ja siis ma võtsin kätte ja süütasin järgmise tikuga sellise ilusa lõkkekese, et kohe lust oli vaadata. (Nüüdsest kutsuge mind Pille Tulejumalaks)
Jah, milline lõkkeromantika... ah... Soe lõke, viinerikesed varda otsas... kuum jook... mmmmm. Lõkkel praetud viinerid/vorstid on ikka midagi muud kui ahjus tehtud. Need on võrreldamatult paremad (jah, võibolla tõesti pisut tahmased ja veidike kõrbenud, aga see ongi ju pool asja võlust). Kahjuks ei saanud ma seda endale eriti kaua lubada. Jah, ma oleks sinna hea meelega jäänudki, aga realist minus (jep, minus on jupp realisti, jupp romantikut ja jupp kõige paremat sorti suitsuvorsti) teatas, et kui Pille nüüd kohe kiiresti asju kokku ei paki, siis jääb ta pimeda kätte. Romantik minus ohkas, saatis veel ühe igatseva pilgu silmapiiri poole, kustutas tule ja asus taas teele. (Mida tegi see jupp kõige paremat sorti suitusvorsti, selle kohta mul kahjuks andmed puuduvad)
Mis seal matkarajal veel huvitavat oli (lisaks hingematkvale ilule)? No vaatetorn oli, kust avanes hingemattev ilu (üllatus-üllatus) ja kus tuul tahtis viia mütsi mu peast. No ta oleks seda võibolla teinud, aga mul polnud mütsi. Siis olid seal veel kaks metskitse (püsieksponaadid loomulikult). Hüppasid üle tee. Siis oli veel Nõiamajake (kus oli päris mõnus glögi juua), siis oli miljon vaigutatud mändi. Ja veel terve hunnik toredaid kohtasid. (olgu, valetan jälle. Polnud hunnik. need olid väga hajutatult.)
Muide, realistil minus oli õigus. Ma jäin pimeduse kätte. No peaaegu. Viimased 3 km igatahes läksid juba päris hallis hämaruses. lisaks oli hakanud veel säästulund sadama. Ja siis järsku avastas Pille, et tegelikult pole tal üldse õrna aimugi sellest, kus ta parasjagu asub ja miks ta täpselt seal on ja kuhu ta minema peab ja miks krdi pärast pole viimase kümne minuti jooksul ühtegi triibulist puud näha olnud. Sellest oleks võinud kujuneda potensiaalne paanikaolukord, aga õnneks usaldan ma oma orjenteerumismeelt rohkem kui mingeid tobedaid teetähiseid. Ja isegi kui oleks Paanika saabunud, siis selleks olin ma valmistunud. Mul oli nimelt paanikašokolaad kaasas. Kõik kes midagi matkamisest kuulnud teavad, et kui ära eksid, siis tuleb esimese asjana maha istuda ja süüa ära oma paanikašokolaad. Siis läheb kõik korda. Kes pole ette valmistunud, see imegu pöialt.
Selleks ajaks kui ma Tartusse tagasi jõudsin olin ma maha kõndinud ca 18 km või nii (aga kujutage ette, kui tore on kõndida kilomeetreid lumes sumbates või üle/alt/ümber puude turnides). Sellest võite järeldada, et ma olin äärmiselt väsinud, äärmiselt märg, peaaegu, et külmunud ja nii õnnelik kui vähegi olla jaksasin. Eesmärk sai täidetud. Pille on taas rõmsameelne.
Hinge jäi kraapima ainult see, et tegelikult olid mul ju tunduvalt suuremad plaanid. Ma pidin ju hotellides ka seiklema. Mul oli isegi puhkemaja välja valitud. Teisel päeval (st omme) oli plaanis külastada kas Vellavere või Vapramäe matkaradasid ning observatooriumile pilk peale visata.
Aga ma ei saanud ööbimisega reisi teha, kuna unustasin oma hambaharja maha... hehh, kui nüüd aus olla, siis tegelikult oli asi selles, et ma jäin Tartust lahkumisega hiljaks (algselt pidin minema ommikuse rongiga, aga siis poleks magama minekul mõtet olnud) ja seetõttu jäin hilja peale ja ma tõesti poleks osanud seda öömaja sealt pimedast Tõraverest otsida (ja rahast hakkas ka loomulikult kahju). No jääb see siis tulevikku
Igatahes praeguse seisuga on igasugune masendus minema pühitud ja alles on puhas rõõm ja sellest matkast piisaks positiivset laengut kuni Jaanipäevani (kui ma kokkuhoidlikult käituks), aga mina nagu mõni võibolla on märganud kulutan oma hea tuju kiiresti läbi. Laristaja selline. Aga parem üks kord ja korralikult, kui igavesti vinduda :D
See siis oli "pisike" kokkuvõte sellest kuidas Pille end laadimas käis.
