teisipäev, märts 08, 2005

Mudamaailma naistepäeva eri

Täna on selline tore päev. Algas kohe üllatusega.
pool tundi peale minu äratuskella (mida ma edukalt eirasin) helises uksekell (mida ma ka eirata püüdsin).
"Inga," mõtles Pille ja lootis, et Anna-Liisa avab.
"Ei kõla just Inga moodi," arutles Pille endamisi, kuulates koridorist kostvat häältekõminat. "Ei kõla absoluutselt Inga moodi."
"Mehed," (või oli see nüüd "sead" ei mäleta hästi), otsustas Pille. "Kes teine tuleks ommikul enne kaheksat ukse taha, kui kõik normaalsed inimesed alles magavad." (Nojah, kui nad oleks pool tundi hiljem tulnud, poleks nad enam kedagi eest leidnud, aga see pole üldse oluline)

Igatahes olin ma meeldivalt üllatunud :D ja kui keegi veel ei tea, siis tulbid on mu lemmiklilled :D


Mudamaailmas oli ka täna edukas päev. Kärsatasin nii kuis jaksasin. Ja täna on veel selles suhtes erakordne päev, et Habicht rääkis minuga ja ma ei tahtnudki talle vastu vaielda!!! no asi võis tulla ka sellest, et ta pakkus kommi ja kuidas oleks saanud ma ei öelda? Kui nii edasi läheb, siis hakkab ta mulle veel meeldima!

Muide täna on raudteelastel ka mingi eriline päev. Ronge sõelub pidevalt edasi tagasi. Üks pikem kui teine. Vagunid kihutavad mitme kaupa ja üksikult akna alt mööda ja ei vaja selleks isegi vedureid!!!
Müstika!
Teine müstiline asi, mis mind tabas oli järgmine: võtan mina saapad jalast ja vaatan, et ühes jalas valge, teises punane sokk. Enda arvates panin ommikul mõlemad valged jalga. Selgus, et üks oli lihtsalt verest punaseks muutunud (kas tõesti üritasin endale teadmata oma jalanumbrit väiksemaks lõigata?). Öelge, kust saab mu saapa sisse veri, kui ma ei leidnud oma varvastel isegi kriimukest mitte ja kusagilt ei valuta kah. Müsteerium tõesti.

No vaatame, mida müstilist sel maailmal mulle täna veel pakkuda on. Igatahes õhtul Triinu juurde naistekale :D

1 kommentaar:

Unistaja ütles ...

Noh minul oli tegelikult plaan magada sel hommikul nii kaua kui und on. Selle magamise aga katkestas uksekell, sest pool kaheksa mul uni ära läinud küll ei olnud. Aga see-eest ootas ukse taga meeldiv üllatus. Armas oli. Ja ma jäin päras uuesti magama ka. Järgmiseks äratajaks oli isa, kes kell üheksa helistas ja imestas, et ma magasin. Mehed! Aga üldse oli sel aastal hästi tore päev see 8. märts, aitäh kõigile, kes mulle ühel või teisel moel õnne soovisid. Nii tore on teada, et on nii palju inimesi, kes mind meeles peavad :)