laupäev, märts 19, 2005

Head teed, head teed, head teed soovin sulle, head teed...

Nii külm, nii külm,
surm silmitseb hinge.
Nii külm, nii külm,
Veab sõrmega ringe.
...
head teed, head teed, head teed soovin sulle, head teed...


Vot selline lauluviis kummitas mu peas täna kabelis vanaisa ärasaatmisel seistes. Külm oli. Kohutavalt külm. Ja kurb ikka ka. Mitte vanaisa pärast. Ei, nende pärast kes maha jäid. Selline meeletu koguse valu nägemine tegi mindki kurvaks. Aga see keda nad seal matsid, see polnud minu vanaisa. Ta polnud isegi selle mehe nägu, keda ma mäletan. Nii, et see mees kelle kirstule ma mulda viskasin oli minu jaoks keegi võõras. Ja vanaisa jääb mulle meelde ikkagi elavana ning ma arvan, et nii ongi parem.

Aga kogu selle matustega seoses (esimesed minu elus muide) hakkasin ka mõtlema sellele kui mina peaks kunagi ära surema (millesse ma küll eriti ei usu, aga kunagi ei või kindel olla). Ja mis ma siis välja mõtlesin? Jätke meelde, et kui ma siiski ära peaks surema, siis paluks mitte kurb olla. St, ma ei taha mingit kirstu ümber käimist ja viimast hüvastijättu. Mõned peaks juba teadma, et ma ei armasta hüvastijätte. Need on alati nii lõplikud. Mulle meeldib, kui öeldakse nägemiseni või kui ei suuda midagi öelda, siis ei ütlegi midagi. Minu matustel peab lõbus olema ja laulma. Ja mitte neid kirikulaule, millel pole viisi ja mis on nii meeletult kurvad. Ei, peab lõbus olema. Nalja peab saama ja pauku peab tegema, muidu mina ei mängi. Nii et ei mingit itku. Naerma peab! Ja kui ma mingil põhjusel peaks ära surema, siis ärge unustage, et minust tohib mäletada aint seda rõõmsameelset osa ja mitte depressiivset mind. Ja pidudel võtke ikka minu eest ka pits.
Nonii, nüüd on vaid vaja oma surm ja matused korraldada (testament on juba koostatud :D ) ja kõik ongi joones. Marise poolt pakutud lennuki ja parve ja klaveriga teooria oli muidu päris tore, aint veidi raskesti teostatav.
Aaahh, see jutt kõlab, nagu oleks mul plaanis surema hakata. No ärge muretsege (või hõisake enneaegselt) lähitulevikku ma viimaste plaanide koostamisel surma ette ei näinud.

Oh jah, sellise teema lõppu ei sobi kuidagi eilne üritus, aga ma siiski ütleks paar sõna sellegi kohta.
Marise sünnipäev siis. Akumootorineoprotsessioon.
Keegi õmbles liiga pika kleidi, mille sisse Pille pidevalt komistas. Keegi vigastas Pille sõrme (ai-ai valus on). Keegi jõi jälle liiga palju ja keegi varastas Piretilt öösel padja.
(jagage ise ära kes keegi oli)

Ahjaa, Kairi, anna andeks, ma olin eile natuke õel. Aga ma ei mõelnud halvasti, kukkus lihtsalt nii välja.

Ja tänaõhtuse Illegaarsi kohta niipalju, et on toimunud progress, ma mängisin oma elu 4. malepartii ja ma ei kaotanudki (viik). Minu raketil oli probleeme õhku tõusmisega ja õhus püsimisega, kuid ükskord lendan ma niikuinii. Ja minu lemmiklaul kõlas juba varakult ära ja ma veetsin täiesti mõttetult seal aega (muide see viimane oli lihtsalt vabanduseks. Ma olin magama jäämise ääre peal ja oli hea vabandus, miks kiiresti jalga lasta. Tegelikult ei käi ma Illegaardis Ipanema tüdruku pärast, seda võiks ma kodus ka kuulata. Ma käin seal oopis teistel põhjustel.)

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

mmm. ei tea kas kunagi ka leiad selle siit aga, need laulusõnad head teed...., head teed soovin sulle.
ega ei tea enam kelle laul või mis see on?

maailmaparandaja ütles ...

Leian, ikka leian. Ma olen osav :D

Aga see laul, kui ma ei eksi, siis on see Johansonide oma, kuigi mina olen seda kuulnud oopis Henry Laksi esituses. Mul on see isegi olemas :D

Anonüümne ütles ...

Tere,

otsin parasjagu seda toredat Johansonide "Head teed" lugu ning sattusin teie dets'2006, andke andeks, aga väga toreda postituse peale.
Kas on õigus, et teil on see lugu füüsiliselt olemas?
Kui jah, siis oleksin tohutult huvitet selle jagamisele.

Kõike kaunist,
dr Muhv
(versh@gi.ee)