reede, märts 25, 2005

Ükskord lendan ma niikuinii

hehh, see sõit lükkus jälle määramata ajaks edasi. Mingi jubin ei ühildunud mingi teise jubinaga ja energiaülekande mehhanismiga oli ka mingi jama. Ei mina seda mehhaanika ja elektroonika ja ei tea mis värki veel jaga. Ühest ma sain aga aru - lennuks veel ei lähe.
See oli muidugi löök missugune. Igal meie kohtumisel ma loodan, et nüüd... Aga ei alati tuleb mingi jubin vahele.
Mina küsin: "Lendame?"
nemad vastavad: "Toitejaoti..."
Mina küsin: "Lendame?"
Nemad vastavad: "Väntvõll..."
Mina küsin: "Lendame?"
nemad vastavad: "Sädekiirendi..."
Ja krt küll, ma isegi ei tea, mida see sädekiirendi endast kujutab.Oh, nüüd ei jää muud üle, kui oodata pilvitut ööd ja veidike tähti uurida. Need lohutavad natuke.

Aga kuna lend jäi ära, siis otsustasin natuke maailma vaadata ja ühe pisikese tiiru teha.
AH!!!
Tuju läks kohe palju paremaks. Juu mul olid siis patareid jälle tühjad. Enamasti kipub nii olema, et kui Pille hakkab mossitama ja läheb tujust ära, siis on viimane aeg patareisid laadima minna. tundub, et ma töötan päikesepatareidega. Laen need mõne jalutuskäigu jooksul täis ja siis olen jälle natuke aega tavaline ja tore ja rõõmus Pille. Loomulikult pole ma mindi Duracelli jänku, kes lõpmatuseni vastu peab. kaugel sellest. Duracelli jänkud ongi igavad. Mina olen see tavaliste patareidega aga see eest leidlik jänes. ja nüüd olen laetud. Täis energiat.

Aga väljas on kevad. Seda on õhus tunda. Kui nädal aega tagasi tuli kevade tunde kätte saamiseks oma kõige tundlikumad sensorid tööle lülitada, siis nüüd on õhk nii paksult kevadet täis, et lausa raske on hingata. Ja päike soojendab ja linnukesed laulavad ja kraavid täis on vett ja ah. Imeline. Mulle meeldib kevad. Eriti siis kui teda veel eriti pole ja järsku on kõik kohad kevadlõhnu täis.
Igatahes tänase päeva tulemusel on mul nina punaseks põlenud ja teise astme värskeõhumürgitus.

P.S See kes mõtles välja ihaste tänavanimed oli üks paratamatu romantik

Kommentaare ei ole: