Veidi veel!

Ainult kaks kuud ongi veel tööl käia ja selle kahe kuu sisse mahub ka veel kaks nädalat puhkust. Kas pole lihtsalt imetore :)
Natuke hirmutav kogu loo juures on muidugi see, et järelikult on kusagil kolme kuu pärast juba Sõbrakese saabumist oodata! Esimest last oodates oli mul selleks ajaks juba titevoodigi kokku pandud, riided pestud ja sorteeritud ning tekike valmis õmmeldud. Praegu mõtlen, et juu jõuab. Näiteks kaks päeva enne sünnitähtaega...

Ütle üks ilus poisslapse nimi!

Oh, küll täna oli intensiivne päev.
Esiteks ärkasin varakult, kuna tobedad tööalased unenäod tuletasid selgelt meelde, et on puhkuse viimane päev ja homme jälle vaja tööle minna.
Seejärel aga haarasime pintslid ning värvisime maja otsad ära. Teoorias ikka nii, et Mps ülevalt ja mina alt. Praktikas ei suutnud ma siiski kiusatusele vastu panna ja ronisin igasugustest keeldudest hoolimata ikkagi redeli otsa. Loomulikult päädis värvimine sellega, et minu sõrm on nüüd villis. Teate ju küll - Saaremaa Siidikäpp. Aga tehtud saime. Teiseks päevaks jäi vaid paaris kohas kordusvärvimist.

Lisaks maalritöödele käis meil kaks satsi külalisi ja lõpuks jõudsime isegi veel külla. Oli tore üle pika aja niisama juttu puhuda ja ilmaelu arutada. Muuhulgas tegi maja perenaine ka sõrmusega lapse soo määramise trikki. Selle andmeil lisandub meie perega väike poisike. Nojah, see on esimene kord kus keegi julgeb mingi kindla ennustuse teha. Ultrahelis istus ju Sõbrake jalad ristis ja ei kavatsenudki avaldada kummaga tegu on.
Nii et palun pakkuda ilusaid poisslaps nimesid (mille saaks kiiresti tüdrukunimedeks muuta kui sünnitusel selgub, et sõrmus pada ajas)!

Suur maalritöö

Vastu lõppu hakkab mu puhkus täitsa värvi võtma. Täna näiteks võttis rohelist värvi. Nii aialauad kui vana kaev said mõlemad roheliseks pintseldatud. Aga see on alles soojendus homseks, mil on suurejooneline plaan pool maja kollaseks värvida. Miks pool? Ja miks kollaseks?
Aga ikka sellepärast, et pool maja värvisin ma juba eelmisel aastal ära. Kollaseks aga seetõttu, et kui ma selle näiteks siniseks värviks, siis ei paistaks see ju mere ja taeva taustalt väljagi ja nii võib ära eksida. Niigi teine nii väike, et võib kergesti kahe silma vahele jääda. Sama häda oleks rohelisega. Lihtsalt vaataks, et mingi suur põõsas, maja ei kusagil.

Mis puudutab tänaseid mõõtmistöid, siis teoreetiliselt ei pea hakkama kiirkorras juurdeehitusi tegema, aga seda ainult tingimusel, et ma enam paksemaks ei lähe...

Puhkus või asi!

Juba vanarahvas ütles: "Puhkus on see, kui ostad tuusiku Ibizale, mitte see kui ostad 10 liitrit värvi ja toa jagu laminaatparketti..."
Vanarahvas ei tea asjast midagi. Mul hakkab puhkus vaikselt läbi saama, aga alles täna, kui sai aialauad puiduimmutusvahendiga üle tõmmatud ja paar prussi puukuuri seina taotud, tunnen, et hakkab veidi puhkuse tunne tulema.
Seni oli ainult üks uimerdamine ja jalad seinal passimine. No esimene puhkusenädal läks puhtalt laulupeo "nahka". Uhke tunne oli muidugi laulukaare all koos tuhandete lauljatega külg-külje kõrval lauleleda. Kuigi jah, see küünarnukitunne oli seal nii suur, et kohati ei mahtunud isegi nii palju liigutama, et saaks plaksutada. Ja ma siiani imestan, kuidas mu vanemad mind rahvamassist üles ei leidnud... Ometi kõrgusin oma tanuga nagu majakas teiste kohal.

See oli muide minu esimene kord ka valikkoorides üles astuda. Kuigi ma pean tunnistama, et valikkoorid, kuhu saavad valituks isegi minusugused nooditundmatud möödalaulikud, ei ole ehk asi millega liialt uhkustada.
Olgu kui tore see laulupidu tahes - puhkuseks ei saanud seda ikkagi nimetada. Kui ma lõpuks pühapäeva öösel koju jõudsin olin läbi nagu läti raha peale mõnd suuremat sorti inflatsiooni.

Ülejäänud puhkuse aga olen tõesti valdavalt lugenud, tikkinud või siis koos lastega kultuuriväärtustega tutvunud. Ma tõesti ei tea, kes sellist asja puhkuseks nimetab. Kogu minu panus jääb kahele viimasele puhkusepäevale. Loodan, et ilma peab ja saab puukuuri meisterdamisega jõudsalt edasi nihkuda.
Lisaks on mul plaan homme mõõdulindiga riideaita minna ja uurida välja, kas  on võimalik ellu viia ainus lahendus ruumikitsikusele, mille olen suutnud välja mõelda või tuleb kiiremas koras paari kuuga väike juurdeehitus majale teha.


P.S  see on täiesti teadlik valik eirata asjaolu, et ma pole pool aastat midagi kirjutanud ja jätkata nagu oleks eile pooleli jäänud.

Elu on ilus!

Arvake ära, mida ma viimasel ajal ebaproportsionaalselt palju  teinud olen!

Ehitanud?  Kahjuks ei.

Koristanud? Seda teen ma tõesti palju, aga arvestades, et minuga koos elavad ka pisikaos ja esiakaos, siis pole siin ebaproportsionaalset midagi.

Söönud? Ei. Proportsioonid on paigas ja hoolimata pingutustest ei muutu kuidagi ilusamaks

Looderdanud? Jaa! Selle asemel, et ehitada või koristada või kasvõi magada ma hoopis  loen raamatuid ja eile hakkasin lausa puslet kokku panema.  Üle ei tea kui pika aja. Soojenduseks võtsin väikese 1000 tükise. No et kohe ära ei ehmataks. Eile pool päeva nikerdasin selle kallal.  Õhtuks kogunes sammude arvuks kõigest 2500. Ma ei imesta.

Ja lugenud olen viimasel ajal ikka oluliselt rohkem kui viimase, ütleme 7 aasta jooksul. Ja ma ei pea silmas seaduste või strateegiliste dokumentide või aruannete lugemist. Kaugel (ja ikka väga kaugel) sellest. Võtsin hoopis Pratchetti kettamaailma ette ja hakkasin end sellest vaikselt läbi närima.  Ma olen tegelikult kõik need raamatud kunagi juba läbi lugenud, aga sellest on nüüdseks päris pikk aeg möödas ja ega ma enam liiga hästi mäletanud millises raamatus mida tehti.
Ahh! Nii mõnus on lugeda!

kangekaelne vana kits

Jah, mina see olengi, kes end sellistel viisidel vigastab. Minu jaoks pole mingi probleem neelatades kaela nikastada või joonistades rannet väänata. Rääkimata siis maalritöödest, mis lõppevad villidega sõrmedel. Hommikuti olen kange nagu kaalikas (värske kaalikas, mitte selline kevadine ja tohlatanud). See viimane on tingitud asjaolust, et viimasel ajal on pujäänikutel kombeks poole öö pealt meie voodisse ronida. Läbi une ei viitsi ma hakata ka oma  põhiseaduslikku õigust privaatsele voodipinnale nõudma ja tõmban end koomale, mis päädib sellega, et pool ööd veedan sundasendis voodiserval balansseerides, et mitte väljatrügitud saada.

Täna öösel ei olnud mul kaisus ühtegi last. Lihtsalt sirutasin end pisut ja AIH… Ilge valu käis kaelast läbi ja nüüd olengi kangekaelne. Totaalselt. Nagu vana kits.  Pead raputada ei saa, noogutada ei saa, tegelikult ei saa suurt midagi teha. Hoian kramplikult pead liigutamast. Sellest tulenevalt on juba ka selg ja õlad kanged ning tulitavad…
Mis kõige hullem, haigutada ka ei saa, kuigi kätte on jõudnud just see osa päevast, mil hirmsasti haigutama ajab.
Töölt koju  pean ilmselt jala minema. Proovige te sõita nii, et vasakule ega paremale ei vaata, ühestki august läbi ei sõida ja tegelikult isegi autosse sisse ei saa…
Põhimõtteliselt suudaks ma selle tee ära jalutada küll. Aga kohe kindlast mitte koos kahe pujäänikuga…  Tõenäoliselt leiaksite mu paari kilomeetri pärast kraavis jonnimas ja  valjuhäälselt protestimas.

muinasjutuline uus aasta

Head uut ja vana!
Ja näe, ongi 2018 pidulikult minema saadetud ja uus aasta käes nagu naksti.  Üsna tormiliselt on teine alanud. Sõna otseses mõttes. Eile putkas istudes meenus paratamatult kolme põrsakese muinasjutt. Tuul puhus hooti nii kõvasti vastu seina, nagu oleks kuri hunt minu onni ümber puhumas. Ja ma olin ainumas põrsake oma majakeses...
Õnneks siiski võrdlemisis hästi toidetud põrsas, nii et onn päris ära ei lennanudki. Täna on juba hulga vaiksem ja ilusam. Peaks mõne teise muinasjutu valima. Huvitav millise. Hansu ja Grete muinasjutt ei sobi, sest alles jõulude ajal sai seda mängitud. Pugisin nii palu maiustusi ja piparkooke, et nõid oleks pikaks ajaks kõhu täis saanud. Kuigi tõenäoliselt poleks ma tervenisti ahju mahtunud... Osa oleks pidanud sügavkülmakirstu ootele jätma. Võibolla peaks lumivalgekest katsetama. Tal olid tervislikumad eluviisid - palju puuvilju ja värsket õhku. Aga no 7 pöialpoissi jalus tolknemas... mulle piisab kahest väikesest ja ühest suurest. Ja niigi tuleb nii palju koristada nagu oleks tuhkatriinu või midagi.  Mõtle kui neid oleks veel seitse...

Praegu võtaks ilmselt okasroosikese muinasjutu. Saaks natuke aega rahus magada... 100 aastast vast piisaks. Ja no eks siis vaataks mis selle musitava printsiga peale hakata. Võibolla ütleks, et tule viie minuti pärast tagasi. No täpselt nagu ma oma äratuskellale ütlen. Oma 6-7 korda.