Ja näe, ongi 2018 pidulikult minema saadetud ja uus aasta käes nagu naksti. Üsna tormiliselt on teine alanud. Sõna otseses mõttes. Eile putkas istudes meenus paratamatult kolme põrsakese muinasjutt. Tuul puhus hooti nii kõvasti vastu seina, nagu oleks kuri hunt minu onni ümber puhumas. Ja ma olin ainumas põrsake oma majakeses...
Õnneks siiski võrdlemisis hästi toidetud põrsas, nii et onn päris ära ei lennanudki. Täna on juba hulga vaiksem ja ilusam. Peaks mõne teise muinasjutu valima. Huvitav millise. Hansu ja Grete muinasjutt ei sobi, sest alles jõulude ajal sai seda mängitud. Pugisin nii palu maiustusi ja piparkooke, et nõid oleks pikaks ajaks kõhu täis saanud. Kuigi tõenäoliselt poleks ma tervenisti ahju mahtunud... Osa oleks pidanud sügavkülmakirstu ootele jätma. Võibolla peaks lumivalgekest katsetama. Tal olid tervislikumad eluviisid - palju puuvilju ja värsket õhku. Aga no 7 pöialpoissi jalus tolknemas... mulle piisab kahest väikesest ja ühest suurest. Ja niigi tuleb nii palju koristada nagu oleks tuhkatriinu või midagi. Mõtle kui neid oleks veel seitse...
Praegu võtaks ilmselt okasroosikese muinasjutu. Saaks natuke aega rahus magada... 100 aastast vast piisaks. Ja no eks siis vaataks mis selle musitava printsiga peale hakata. Võibolla ütleks, et tule viie minuti pärast tagasi. No täpselt nagu ma oma äratuskellale ütlen. Oma 6-7 korda.
Tabasin end mõttelt, et jätsin kõik uusaasta lubadused andmata. Kompenseerivalt on mul hirm, et kuna plaane pole - äkki järgmist aastat ei tule.
VastaKustuta