esmaspäev, jaanuar 07, 2019

kangekaelne vana kits


Jah, mina see olengi, kes end sellistel viisidel vigastab. Minu jaoks pole mingi probleem neelatades kaela nikastada või joonistades rannet väänata. Rääkimata siis maalritöödest, mis lõppevad villidega sõrmedel. Hommikuti olen kange nagu kaalikas (värske kaalikas, mitte selline kevadine ja tohlatanud). See viimane on tingitud asjaolust, et viimasel ajal on pujäänikutel kombeks poole öö pealt meie voodisse ronida. Läbi une ei viitsi ma hakata ka oma  põhiseaduslikku õigust privaatsele voodipinnale nõudma ja tõmban end koomale, mis päädib sellega, et pool ööd veedan sundasendis voodiserval balansseerides, et mitte väljatrügitud saada.

Täna öösel ei olnud mul kaisus ühtegi last. Lihtsalt sirutasin end pisut ja AIH… Ilge valu käis kaelast läbi ja nüüd olengi kangekaelne. Totaalselt. Nagu vana kits.  Pead raputada ei saa, noogutada ei saa, tegelikult ei saa suurt midagi teha. Hoian kramplikult pead liigutamast. Sellest tulenevalt on juba ka selg ja õlad kanged ning tulitavad…
Mis kõige hullem, haigutada ka ei saa, kuigi kätte on jõudnud just see osa päevast, mil hirmsasti haigutama ajab.
Töölt koju  pean ilmselt jala minema. Proovige te sõita nii, et vasakule ega paremale ei vaata, ühestki august läbi ei sõida ja tegelikult isegi autosse sisse ei saa…
Põhimõtteliselt suudaks ma selle tee ära jalutada küll. Aga kohe kindlast mitte koos kahe pujäänikuga…  Tõenäoliselt leiaksite mu paari kilomeetri pärast kraavis jonnimas ja  valjuhäälselt protestimas.

Kommentaare ei ole: