Juulilaager augustis

Järjekordne Juulilaager on suuremate kadudeta üle elatud. Kes veel ei tea, siis Juulilaager on Maalilaagri järeltulija. Tegemist on üritusega, kus kunsti tegemise tähe all koguneb minu pisike suureks paisunud laiendatud perekond. Süüakse, veedetakse koos mõnusalt aega, tehakse sporti ja loomulikult viljeletakse kõikvõimalikke kunstiliike.
Sel aastal oli meie teemaks Hiina. See tähendas hiinapäraseid sööke ja Hiinast inspireeritud kunstilisi ülesastumisi (siidimaal ja hiina laternad mida keegi lapsepõlvest ei mäletanud) ning loomulikult ohtralt silmade pilutamisi ning kostümeerimist.

Nagu juba varasemalt kirjutasin, siis üritasin krabada parima kostüümi auhinda meeskondlikus arvestuses. Kulutasin neljakohalise draakonikostüümi valmistamisele mitu head õhtut, aga kui see lõpuks valmis, selgus, et see sindrinahk (ussinahk?) ei tahtnud koostööd teha. No üritasin teda viisakalt autosse meelitada, aga tema ajas end sama pikaks kui laiaks ja teatas, et alamast klassist kohvri ja lihtlabase titekäruga tema koos ei reisi. Eriti mitte pagasivagunis. Ei, tema tahtvat seisusele vastavat esimese klassi piletit. Häda pärast oleks ta nõustunud aknaaluse kohaga turistiklassis, aga see oleks tähendanud, et oleksin pidanud mõne oma lapsukestest pagasiruumi pagendama. Ja vot siin lõin selja sirgu, ning teatasin, et ma olen nõus käru maha jätma, et lohemadu saaks laiutada, aga rohkemat mitte! Kui see ka ei sobi, siis tulgu jala. Või lennates. Igatahes puges ta selle peale torisedes pagasiruumi ning keeras turtsudes kohvri kõrvale kerra.

Kohapeal selgus, et konkurents parima kostüümi auhinnale oli oodatust karmim. Kõige lummavam oli minu hinnangul Murdjalapsuke, kellest on sirgunud noor sõdalasprintsess, aga ega uhke peaehtega Tangi dünastia matroongi palju alla jäänud. Mps nägi välja kui ehtne hiina pahalane. Isegi Tirts põgenes karjudes ta eest. Mina ise oma draakoni sisse ei saanudki - draakonibeebi rippus mu küljes ja teatas, et ilma temata ei tohi ma sammugi astuda. Tõruke keeldus ka osalemast. Eluka liigutamiseks olime sunnitud kasutama võõrtööjõudu. Ja auhindu ei jagatudki. Aga ma jäin ise tulemusega rahule, nii et kõik on hästi.

Laagri avas hiinakeelne tervitus (kuigi see võis olla ka nuudlikohviku menüü ette kandmine, ega meist keegi poleks vahet teinud) ja veelgi uhkemalt kõlasid meie uued hiinapärased nimed. Toon meie pere omad siin veidi mugandatult välja. No ikka selleks, et need ei ununeks.

Tirts- Ploomikarva

Täps - Oo Vilgas

Tõruke - Number Poeg

Maailmaparandaja - Lõbus Loits

Mps - Nefriit Põhjakaar

Sportmängudest toimus suur lahing nooleviskes. Ma tavatsesin olla sel alal võitmatu. Ka sel korral pääsesin lõpplahingusse - tõsi, mitte finaali, vaid sellesse, kus selgitati välja totaalne luuser. Ma jäin õnneks teiseks.
Vihmase õhtu naelaks oli naisansambel otse Hiinast. Nad esitasid tuntud Hiina rahvalaule, alustades poolkohustuslikust Chiri-Biri-Binnist, jätkates Hiinamaa valsiga (teate ju küll, ...just sellisel Hiinamaal peamegi pidu...) ning lõpetades soovilugudega, mille puhul seosed selle kauge ja kauni maaga olid kusagil tavamõistusele kättesaamatutes kõrgustes.

Laste jaoks olid suurimaks hitiks muidugi mullid. Liitrite kaupa (ja ma ei liialda sugugi) mullivedelikku sai hiigelsuurteks mullideks formuleeritud, ainult selleks, et väikesed pägalikud need ära lõhkuda saaks. Kolmanda päeva hommikuks oli muru (ja lapsed) ühtlaselt libeda katte saanud.

Kunsti tehti ka. Mina isiklikult maalisin ühe linnukese, poolteist riisikaabut (tegelikult ma muidugi ei tea kuidas neid peakatteid kutsutakse), kaks ja pool siidividinat ning valmistasin kolm laternat (millest kaks tegid väidetavalt Mps ja Täps).

Ehk siis oli väga tore.
Tahtsin siia panna ka illustreerivat materjali (eelkõige tahtsin oma draakoniga eputada), aga mul pole ühtegi pilti sellest. Kohe kui õnnestub lähisugulastelt mõni pilt välja pressida, tulen ja uhkustan oma saavutustega.