Naelvoodi ei tule enam kellelegi üllatusena, see on vana ja äraproovitud mööbliese, mis kuulub iga korraliku fakiiri maise vara hulka. Olen proovinud ja jäin ellu - auguline kui sõelapõhi, aga elus.Täna öösel kohtusin naelvoodi edasiarendusega - pliiatsvoodiga. Teritatud pliiatsid, kas teate, on vähemalt sama teravad kui naelad, isegi hullemad.
Tuleb tõdeda, et ega mul tegelikult polnud mingit plaani teravate elamustega oma ööd vürtsitada, aga kuna murdjalapsuke oli eelmisel päeval minu voodi peal teinud esimesi samme kuulsaks kunstnikuks saamise suunas, siis oli terve voodi tihedalt pliiatsitega kaetud. Kuna ma aga eile õhtul olin väsinud nagu vana hobune, siis lükkasin kõik üleliigse lihtsalt teise voodi otsa (mul on suuuuuur voodi, kus peaks olema ruumi nii minule kui miljonile pliiatsile). Öö jooksul vingerdasid aga kõik pliiatsid lähemale ja pugesid mulle kaissu. Ei teagi, kas hakkas neil külm või tahtsid lihtsalt veidi hellust ja armastust. Nagu siil oleks kaisus olnud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar