Koroonakõhklused

Koroonaastaks peetakse aastat 2020. Meie jaoks näikse see olevat siiski 2021. Ja ikka algusest peale ilusasti.

Pildilt puudu Tõruke ja Tirts, sest nemad juba magasid.

No algas see tegelikult juba möödunud aasta lõpul, mil paar päeva peale ühise jõululaua taga istumist teatas üks pidulistest, et tal tõusis kõrge palavik ja ta oli andnud positiivse proovi. Arvutasime üht ja teistpidi, aga ikka kippus jääma nii, et ta juba siin olles võis nakkav olla. Hoidsime siiski sõrmed ja varbad ristis, et nii poleks. Kõik oligi kena kuni tunnike enne aasta lõppu tõusis Tõrukesel äkitselt palavik, mis paari tunniga (tabletist hoolimata) jõudis 39.6-ni. Ma ei tea, et tal oleks kunagi nii kõrge palavik olnud. Loomulikult ta ka oksendas (seda teeb ta alati kui haige on), mis on irooniline, sest oksendamine ajab ta alati väga endast välja. Terve järgmise päeva püsis kõrge palavik. Õhtul aga hakkas vaikselt langema ja järgmiseks hommikuks oli läinud.  Kuna ka haiguse maaletoojatel tekkis esmalt kõrge palavik, siis olime üsna kindlad, et koroonaga tegu ongi.

Eks nüüd oleme kõik ootel ja põnevil, et kas Tõrukese etteastega asi piirdub või on teisedki nakatunud. Pidi ju olema ülinakkav haigus, sellisel juhul oleks kummaline kui teised pääseks. Samas Täps ei ole näidanud välja mingeid tundemärke, Tirts on tiba nohune, aga ta on mul siin vahelduva eduga vist kaks kuud juba üle nädala tiba nohune olnud. Mps pole nagu midagi kurtnud. Mina tunnen end küll hirmus väsinult ja kurk ka pisut kraabib, aga ei midagi sellist, mis tavaolukorras mingeid häirekellasid tööle paneks. Ma olen väikese, minu und mitte eriti kõrgelt hindava, lapse ema. Loomulikult olen ma väsinud. Lisaks käin ma igapäevaselt selle sama lapsukesega õues jalutamas (ilmast sõltumatult). Natuke külma õhu sisseahmimist ja kraapiv kurk on kindlustatud. Seega täiesti normaalne seisund. Teisalt olles lähikontaktseks tembeldatud ja koroonarobotilt kuulnud, et vähimagi sümptomi puhul (ja koroona sümptomite hulgas on üles loetud kõik mu kerged vaevused) tuleb kahtlustada haigust, on minulgi kõhklusi ja kahtlusi. Egas midagi. Helistan homme perearstile ja vaatan, mis ta räägib head.

Aga mis meil siin muud teha kui istume aga karantiinis (või seni kuni pole diagnoosi pandud, siis isolatsioonis?) edasi. Täna tellisin Laisikult kärutäie (sõna otseses mõttes) süüa. Andsin aga ostunimekirja kaasa ja saatsin ta jahile. Et olukorda keerukamaks teha kirjutasin sinna stiilis, et too midagi head õhtusöögiks ja võta enda maitse järgi seda ja teist. Lisaks panin paar eriti spetsiifilist asja, et ülesandele teistpidi keerukust juurde anda. Laisiku kiituseks tuleb öelda, et ta oli täiesti oma ülesande kõrgusel. Nüüd peaks mõneks ajaks süüa olema.

Või kui vaadata, milline nälg Tirtsul pidevalt on (muud ei kuule kui mämm-mämm, mämm-mämm), siis ilmselt peame ülehomme uue ohvri leidma, kes meie varusid täiendaks.