Aroomiteraapia ja idülliline elu

Tehke korra aken lahti ja hingake sisse sõõm kosutavat ööõhku*. Tunnete? Mida? No seda hõrku leivalõhna, mis on vürtsitatud kerge grillihõnguga. Jep, see tuleb meie juurest.

Jaa, kasutasin oma uut ahju ja küpsetasin leiba. Isegi juuretise tegin ise. Ma olen ajaloos ennegi leiba küpsetanud, aga ma jätsin selle maha, kuna mõjus kehakaalule halvasti. No ei ole võimalik kaalu jälgida, kui sul on kõrval värskelt ahjust tulnud leivapäts ja pakike võid. Ega praegugi ole, aga noh, kui see koroonanali läbi saab, siis olen niikuinii sama lai kui pikk, nii et olgu siis paisumine saavutatud vähemalt hea toiduga.

Kui leiba tegema hakkasin, kahtlustasin kohe, et ega sest head nahka saa. Kõik hakkas kiiresti kiiva kiskuma. Küll oli suhkur otsas ja siis ei olnud millegagi vormi määrida ja taigen tuli ka vedelavõitu. Aga ma ikkagi jätkasin suure hooga küpsetamist. Niikuinii väidetakse, et juuretis tahab korralikult käimaminekuks oma 4-5 korda leiva valmistamist. Vähemalt on mille süüks hukkaminekut ajada.

Kuidas siis tuli? 10 aastat tagasi leiba tehes kurtsin, et leib jäi liiga kõva ja seda oleks saanud haamrina kasutada. No sel korral seda ohtu polnud. Leib oli väga pehme ja õhuline. Liigagi. Peamine häda seisnes aga selles, et nimetatud küpsetist ei olnud võimalik vormist kuidagi kätte saada. Ja kui see lõpuks siiski õnnestus oli leib kaotanud igasuguse esteetilise välimuse. Seetõttu ma ka pilti siia ei lisa. On ju hea komme, et ebaõnnestumisi ei demonstreerita ja välismaailmale maalitakse pilt ideaalsest kodusest idüllist, kus valgel laual rätiku all jahtub ideaalse kuju ning tekstuuriga ja sobivalt valitud filtriga jäädvustatud leib. Punapõsksed prisked lapsukesed ootavad ingelliku ilmega laua ääres kuni pereisa suure noaga paraja kääru leiba lõikab. Seda kõike vaatab pealt valge põllega päikeseline pereema, kes kiigutab hälli ning laulab samal ajal mahedal häälel: "Alleaa, alleaa..."
Vabandused. Eksisin teelt kõrvale. Loomulikult ongi see kõik meie igapäev. Ainult täna ei tule illustratsiooni. Tehnilistel põhjustel.

Kusjuures maitse oli leival imetabane. Parem kui ma varasemast mäletan. Eriti hea külma võiga. Ja värvus oli ka ilus. Selline tumepruun ja rikkalik. Ei tea, kas siin võib olla süüdlaseks asjaolu, et tavaline suhkur otsa sai ja rikastasin segu muscovado suhkruga?

Ahjaa, lisaks leivalõhnale oli tunda ju ka teatavat suitsuvingu. Avasime nimelt grillihooaja. Ma täitsa isiklikult seisin grilli kõrval ja kärsatasin lihatükikesi kesk ägedat rahehoogu. Vihmas olen ma ennegi grillinud, aga rahekogemus on uudne. Liha oli ka muidugi imeline ja kui ma oleks sellest pilti teinud, siis jookseks teie kõigi suu vett... Ja kõrbenud kohad saab pildi tarbeks ju ilusasti ära peita.

*Sõõm ööõhku - vot see on minusugusele saarlasele raske. Ma suudan õ-d öelda küll, aga sõnades, kus ö ja õ vahelduvad, on see keeruline. Näiteks sõna nööpnõel kippus varasemalt ikka nõõpnöelaks minema.