laupäev, aprill 18, 2020

Tõeline surematu romaan

Kunagi ammu-ammu (just veidi peale dinosauruste väljasuremist) otsustasin tõusta kirka tähena kirjandustaevasse ning Surematu romaaniga end ajalukku kirjutada. Mul oli plaan kirjutada imetabane triloogia (millele hiljem oleks lisandunud veel eel-, järel- ja paralleellugu), aga noh ütleme nii, et see oleks eeldanud ehk pisut enamat, kui tühipaljas tahtmine. Süžeed näiteks. Ja mingisugustki kirjanduslikku annet.
Kusjuures ma sain ju midagi isegi valmis. Printisin välja ja lasin ära köita ja puha. Isegi kordustükk ilmus. Kogutiraaž oli vist lausa kaheksa. Või üksteist (kuigi ma ei tea, kust ma nii palju huvilisi oleks leidnud).
Täna, üle pika aja, otsisin oma eksemplari riiulist välja. Ma ei ole seda enam lugeda tahtnud, sest noh, natuke piinlik on. Minusugune suur kirjanik oleks võinud ikkagi kirjutada loo, mis ei ole nii sirgjooneline, etteaimatav, naiivne ja üheplaaniline (kuigi triloogia teises osas tuleb ootamatu pööre). Lisaks muidugi puudujäägid sõnaseadmisoskuses. Õigekirjast ma parem ei räägi. See ei ole kunagi mu tugevaim külg olnud.
Sirvisin "Kõngevat romaani", nagu ma oma kirjutist hellitavalt kutsusin ja avastasin, et kõige parem osa sellest oli Mpsi poolt kirjutatud järelsõna. Illustratsioonid on ka kenad. Kõik need 3 või 4 tükki.
Tegelikult ongi meie peres Mps see, kellel oleks potentsiaali päriselt raamat kirjutada. No selline, mida kõlbaks lugeda ka. Ma võiks pildid joonistada.
Praegu ma enam surematutest romaanidest ei unista, aga ühe (või mitu) lasteraamatu tahaks küll teha. Illustreerida siis. Ma isegi alustasin ühega, aga selle häda oli see, et inspiratsioon sai otsa ja jutt jäi pooleli. No ei ole minus seda kirjanikku. Seega pean leidma kellegi, kes mulle raamatu kirjutaks. Ma võiks pildid joonistada.

Aga miks ma üldse hakkasin oma surnult sündinud kirjanikukarjäärist jahvatama? Vot selle pärast, et lõpuks ometi olen leidnud kirjutise, mida ma ise ka nõus lugema oleks ja mis mind küll kirjandusklassikute ridadesse ei vii, kuid siiski säilitab killukese ajalugu minu ja mu järeltulevate põlvede jaoks. Teate, mis see on? See blogi siin loomulikult.
Ma olen seda ikka mõelnud, et küll oleks kahju, kui see mingi tehnoloogilise viperuse tõttu ära kaoks ja olen pikalt mõelnud, et peaks koopia salvestama. Nüüd sai see "backup" lõpuks tehtud. Lisaks lasin selle koos kommentaaridega pdf-iks teha.
Kokku tuli 1882  A4 lehekülge! Kui see raamatuks trükkida, oleks see alles telliskivi! Tõsi, sellest mingi 50 lehekülge on sisukord ja 35 lehekülge on Kapteni päevikut ning automaatkujundaja pole just ruumi kokkuhoiu peale liialt panustanud, aga ikkagi 1882 lehekülge. See on kõva 2 pakki paberit. Võib eeldada, et väljatrükini ei jõua niipea!
Samas pole midagi ka imestada. Blogi algusaastel kirjutasin nagu segane. 2007. aastal näiteks kokku 306 postitust. Samas 2018. aastal kirjutasin kokku vähem kui selle sama 2007. aasta septembris ja olin täiesti kindel, et minu blogike on hukule määratud. Aga näe. Blogi sai keskeakriisist üle ja hetkel tunnen end taas sõiduvees Postitusi tuleb kui soojasid saiasid koroonakriisi küpsetusmaania ajal.
Vastupidiselt Surematule romaanile on sellel siin aga väärtus. See ongi minu elu. Ja kui mind peaks kunagi tabama Alzheimeri tõbi või lihtsalt mälukaotus, siis saan kerge vaevaga teada, kes ma olen ja mis mu elus juhtunud on. Kuigi kui nüüd mõtlema hakata, siis minu armastus kirjanduslike liialduste vastu võib mulle minust üpriski kummalise pildi maalida...

2 kommentaari:

Nataly ütles ...

vauuu milline suurepärane saavutus .. Ja kui hea mõte blogi üles tähendada.. Mulle ka meeldib vahest oma mõtteid avaldada aga ma ei mõtle nii palju et sellest saaks raamat .Ma elan ilma mõtlemata ja kui õhtul magama heidan siis ei saa uinuda sest on liiga palju mõtteid ja eriti minevikust … aga siis ei olnud blogisid ja nüüd ma ei tea mis ma siis tookord mötlesin … Nii hea blogi on sul … aitäh et saan piiluda siia

maailmaparandaja ütles ...

Ega minu blogi pole ka klassikalises mõttes raamat. Isegi kui see välja printida ja ära köita oleks see ikka lihtsalt väljaprinditud blogi. Aga see ei vähenda selle väärtust minu jaoks. Enne blogi pidasin paberil päevkut, nii et ka see osa minu elust on dokumenteeritud ja tallele pandud.