Seal kastikeses on mul juba päris palju kirju, kuna oma tormilises nooruses kirjutasin ma palju kirju (kirjeldades oma noorust tormilisena, tegelen ma loomulikult jälle suuremahulise liialdamisega. Võibolla võiks noorust võrrelda rannikul puhanguti esineva mõõduka briisiga). Mul oli kirjasõpru üle maailma ja iga jumalama päev kui ma koolist koju tulin, siis lootsin, et postkasti avades leian sealt omanimelise ümbriku. Sellest ajast on mul siiamaani käe sees harjumus lapsepõlve kodu postkastist möödudes sinna sisse kiigata.
Ja mulle meeldib kirjutada. Ma küll kahtlustan, et mu kirjade lugemine pole kergete killast töö. Ei, asi pole sugugi sügav-filossoofilises sisus ja keerukates mõttekäikudes. Kaugel sellest. Mul on lihtsalt päris kole käekiri.
Siit aga üleskutse kõigile, kel on isolatsioonis ilgelt igav ja pole kohe mitte kui midagi oma eluga peale hakata (või kellel pole üldse aega, aga keda see teema siiski puudutab) - kirjutage mulle! Või saatke vähemalt postkaartki.
Ei tea aadressi?
Lihtne. Elan Eesti suuruselt kolmanda saare paremalt kolmandas külas kõige kirevama postkastiga majas. Tõsi. Aegade jooksul on postkastikaunistused pisut tuhmunud ja see ei näe enam kaugeltki nii särav välja, aga ta seisab siiski vapralt ja ootab kirju!
Pole muidugi kindel, kas ma tulevikus postkasti ka lahti saan. Täna nimelt saatsin lapsed seda avama ja andsin kaasa oma võtmekimbu. Alles nüüd õhtul taipasin lastelt küsida, et kus mu võtmed on. Selgus, et Täps oli need metsa ühe pisikese kivi peale jätnud. Ta lohutas mind, et ega keegi neid ära ei võta, meil on ju karantiin. Kuigi natuke siiski muretses, et äkki mõni lind viib ära.
Kas sa minu blogi üleskutset ei lugenud? Mul juba 7 kirja teele pandud ja kaks kätte saadud 🙂.
VastaKustutaNovot, great minds think alike!
KustutaMa ei mõista kuidas küll mul see üleskutse kahe silma vahele jäi? Igatahes jään kirja ootama.
Väga ebamäärane aadress ;)
VastaKustutaMina loll arvasin, et Vormsi on suuruselt kolmas :(
...
Ja siis tuli mul aadressidega seoses lugu meelde. Kunagi elasin Järvamaal, Lehtmetsa külas. Ühel meie küla proual tütar elas Kehras, Lehtmetsa külas. No ja siis tuli kiri tema postkasti Järvamaal, mis adresseeritud Harjumaa, Kehra, Lehtmetsa küla. Kusjuures, tütrel oli teine perekonnanimi.
Aga postiljonid on teatavasti aadresside ära arvamises kõige targemad!
Mul tuli veel üks lugu meelde, ma ikka pean tegema oma blogisse selle teemalise postituse. Püüan sinu privaatsust mitte rikkuda ;)
Tjah, millegipärast ei teki tahtmist oma aadressi otse netiavarustesse paisata.
KustutaMitte, et mul oleks mingit illusiooni oma tegelaskuju privaatsusest või anonüümsusest. Igaüks, kes vähegi viitsib, suudaks küllaltki vähese vaevaga mu blogi põhjal mind koju ajada ning kõik isikuandmed alates nimest, aadressist ja ametist kuni kinganumbrini välja selgitada.
Mis aga puutub postiljonidesse. Siis nad tõesti on uskumatult leidlikud adressaatide tuvastamises. Eriti sellistes väikestes kohtades nagu minu kodukant. Siin ongi postiljon peaaegu kõige targem. Peaaegu, sest alati on veel paar sellist provvat, kes teavad sinu kohta isegi seda, mida sa ise veel ei tea.
Jep. Ka mina ei jagaks oma aadressi :)
VastaKustutaKusjuures, üks hea võimalus privaatsust hoida on meili teel. Mul on kenasti inx.tegel@hot.ee Kunagi tehtud suht anonüümne meilipostkast andis võimaluse vähemasti 3 võimalikku aadressi sinna ühe alla veel juurde mahutada.
Ametlikud kirjad on ammu gmaili kolinud.
See ei asenda muidugi kirjavahetust posti teel, on aga võimalus privaatsemat infot omavahel jagada... kasvõi aadressi näiteks!
VastaKustutaJaa, sellega seoses. Kui keegi ikkagi peaks tahtma mulle kirjutada, aga kardab, et ei saa aadressi vihjetest aru (no näiteks see paremalt kolmas küla. Kas hakata loendama külasid pikkuskraadi järgi või siis praamilt maha tulles maanteed mööda), siis võite kirjutada kesteine@hotmail.com ja ma võin lahkesti täpsustada andmeid.
VastaKustuta