Telefon ei ole kala

Arvake ära, mis ma täna tegin?
Õige vastus on, et korraldasin oma telefonile ekstreemsed sukeldumiskursused. Loomulikult wc-potti.  Sulps! Selgus kurb tõsiasi, et ega telefon ikka eriline veeelukas ei ole. Isegi kahepaikse mõõtu ei andnud välja. Kerge suplus ja juba ujubki kõht taeva poole.

Teisalt on see hea meetod tagamaks, et peale töölt tulemist keegi enam tööasjadega ei tülitaks.

Igatahes on mul nüüd uut telefoni vaja. See peaks olema odav (sest ma lõhun ja uputan neid üsna regulaarselt), võimaldama sihtotstarbelist kasutamist (helistamine), tegema mõistliku teravusega beebipilte ja internetiseeruma viisakal kombel. Üle ühe rakenduse võiks ka mahutada. Telefonide valik on aga üüratu. Võite kindlad olla, et ma ei viitsi iial ülemäära põhjalikku taustauuringut teha ja tervet internetti läbi kammida. Nii tegingi kiire valiku. Valisin sinise. Suht üki-kaki-kommi-nommi meetodil.

Teine tagasilöök oli veel.
Mõtlesin siin, et oleks viimane aeg titevoodi kokku panna. Hea plaan. Tassisin kõik jupid ilusasti aida alt välja. Või peaaegu kõik jupid. Need kõige pisemad (loe kruvid) on ilmselt kusagile misjonäritööd tegema läinud. Voodi lahtivõtmisest on möödas päris mitu head aastat ja vähemalt üks kolimine. Mis te arvate kui suur tõenäosus on kruvid üles leida?
No ise-enesest poleks see ju maailmalõpp. Meil on tõenäoliselt peres veel mõned nõukaaegsed voodid ootel, aga mulle meeldis just see - valget värvi. Nüüd siis mõtlen, et mida teha. Korraldada, klaperjaht kadunud kruvidele? Otsida uued? Leppida mõne vana näritud pulkvoodiga? Osta mõni hirmkallis disainivoodi?  Igatahes tuleks see küsimus nüüd kiiremas korras ära lahendada.

Või samas, kes üldse ütles, et laps peab voodis magama...