neljapäev, september 12, 2019

Füüsiliselt ja vaimselt kurnatud

Kas teate, mul on homme viimane tööpäev!
Ma olen juba kuid päevi lugenud, nüüd on jäänud vaid tundide lugemised.
Kas mul on kahju ka? Arvestades, et tänase tööpäeva lõpuks kõik kohad pikast istumisest valutavad, kõhuelanik üritab kusagilt vasaku roide alt varbaid läbi torgata ja pea on paks otsas, siis hetkel tõesti ei ole. Ainus, mida sooviks, on koju voodisse magama saada. Tunnike und ja ma võiks peaaegu jälle inimese moodi funktsioneerida. Tõsi küll sellise uimase ja taaruva inimese moodi, aga ikkagi parem kui see zombi, kes ma praegu olen. Lõpurasedana tööl käia pole ikka naljaasi.

Täna veetsin pool päeva ka oma asendajat (Mpsi noh) välja õpetades. Ma kahtlustan, et ma ei ole sugugi parim õpetaja ja arvestades kui laialivalguv ja mitmetahuline see ametikoht on, siis kahtlustan, et ta ei saanud suurt midagi aru, mida ma seletasin. Aga ma usun temasse! Pealegi olin ju ise ligi 12 aastat tagasi peaaegu et samas seisus (ehk ei teadnud ööd ega mütsi sellest, mida ma tegelikult tegema pean). Mäletate? Hüppasin pea ees tundmatus kohas vette ja kui mõningased rängad ajukahjustused kõrvale jätta, siis polegi ju ära uppunud....

Aga homme on viimane tööpäev!

Halleluuja!

Kommentaare ei ole: