Hirmus inimene see hambaarst

Käisin eile mõlema oma lapsega hambaarstil. No oli see vast katsumus! Algus läks hästi. Tundus, et lapsed lausa ootasid seda külastkäiku. Tulid ilma mingite probleemideta kaasa ja kepsutasid lustlikult kuni arsti kabinetini ja siis ukse vahel järsku tekkis mingi tõrge. Kumbki polnud nõus sisse minema. Aga minemata jätta ka ei saanud - mõlemal laiutasid hammastes augud.

Olime kokku leppinud, et esimesena läheb Tõruke. Ta tükk aega puikles, aga lõpuks võttis julguse kokku ja ikkagi nõustus arsti tooli istuma (tubli!). Edasi ei läinud muidugi kergemaks. Ta väitis, et kardab kõike, alates õhu puhumisest ja lõpetades plommi kõvastamiseni valgusega. Siinkohal tuleb kiita meie kohalikku hambaarsti - no nii rahulikku ja kannatlikku inimest ikka annab otsida. Ta seletas Tõrukesele kõik rahulikult ära, näitas, mida ja millega teeb, lubas katsuda ja proovida ja oli muidu väga tore. Erakordne kannatlikkus. Ma oleks selle aja peale kolm korda juba kannatuse kaotanud ja tõenäoliselt loobunud. No ja Tõruke muidugi lasi endale kogu protsessi viimse detailini selgeks teha. Seejärel krabas selle õhu ja vee pritsimise tarviku ja lasi endale ise õhku suhu. Tundus, nagu tahaks ise hambaid parandama hakata. Järgmisel korral ilmselt võtabki juhtimise üle.
Paratamatult meenub siin Mr Beani kuulsusrikas hambaarstilkäik:

Lõpuks pika veenmise peale teatas trotslikult: "No olgu, teeme selle ära! Aga hästi kiiresti." Ja imekombel saidki tal mõlemad hambaaugud parandatud ja lõpuks tunnistati rõõmsalt, et üldse polnud hull! Kahju, et see väike kuid väärtuslik fakt järgmiseks korraks ära ununeb.
Seejärel saabus Täpikese kord. No ta oli vahepeal kõvasti mängu jälginud ja oskas nüüd väga hästi Tõrukest imiteerida. Väitis, et kardab ja poetas isegi mõne pisara (et draamat lisada). Lõpuks sai siiski ka tema üks auguke parandatud. Teine hiiglaslik auk, kust plomm oli ära tulnud, jäi järgmiseks korraks. Nii et see lõbu ei lõppe veel niipea.
Aga ühest asjast ma aru ei saa, kust see hirm hambaarsti ees üldse alguse saab. Ma ei usu, et neil oleks varasemast hammaste parandamisest mingeid hirmsaid kogemusi ja kohe kindlasti ei räägi me kodus sellest kui jube inimene  hambaarst on ja kuidas ta elab selle nimel, et väikestele kommimaiastele haiget teha. Ei ähvarda, et kui liiga palju komme sööte, siis tuleb hambaarsti juurde minna. Ei midagi sellist. Aga näe, ikka kardavad.

Millised olid minu õppetunnid?

• Hirmul on suuuuuured silmad, aga hea ja kannatlik selgitustöö võib teha imesid.
• Hambaarsti juures tuleks käia lastega ükshaaval
• Eriti hea kui lapsed viiks arsti juurde mõni autoriteetsem inimene kui emme!

Selle viimase punkti osas kavatsen jälle eksida. Panin endale ka koos Täpsiga hambaarstiaja. Nüüd tulebki lahendada dilemma, kumb enne peaks minema. Kui esimesena läheks Täpike, siis saaks see "kole" osa kiiresti läbi ja ta ei jõuaks end üldse paanikasse mõeldagi. Kui aga mina esimesena läheks, siis saaks ta vaadata kui vapper emme on ja üldse ei karda (sest ma tõesti ei karda hambaarstilkäiku) ja saaks positiivset julgustust? Eks me näe. Veidike on aega veel mõelda ja selle aja sees tuleb hoopis üks teine asi ära teha - Täpikese hammas välja kangutada. Kangutamine on muidugi selge kirjanduslik liialdus. Mul on tunne, et see ainult ausaõna peal seal suus kinni ongi...