- Ärkan ikka enamvähem samal ajal - lapsed on vaja üles peksta ja kooli/lasteaeda kupatada ning vaadata et kõik vajalikud asjad kaasa saaks. Ega see pole lihtne. Tõruke on olnud üllatavalt tubli ja kuigi hommikuti hirmus unine, saab ta ikka kuidagi voodist välja, aga no Täpike on hommikuti nagu väike kuri zombiekaru keset sügavaimat talveund.
- Kui uks lahkuva seltskonna selja taga sulgub hakkan koristama. Kõigepealt koristan ära magamistoa, siis köögi ja seejärel lastetoa. Ja seda iga päev. Kui mõni päev vahele jääb, siis on vaja juba suuremat sorti kraamimist.
- Kui koristamine on kabedamalt läinud, siis võtan ette mõne suurema projekti. Näiteks ükspäev (tegelikult läks sellele kolm päeva) lähenesin suure musta prügikotiga laste mänguasjakastidele, teine päev sorteerisin ära laste joonistused eraldades šedöövrid niisama kritseldustest. Paberikonteiner täitus ülima kiirusega. Väärtuslikuma kraami panin mälestustekasti jaoks kõrvale. Täna sorteerisin pööningul laste jalatseid. Üks eriti suur töö on veel ees ootamas. Nimelt on vaja kõik väikeseks jäänud lasteriided ära sorteerida ning valida välja mida säilitada, mis "Aafrikasse saata" ja mis tolmulapiks teha. See aga ootab seda, et kõhubeebi selge sõnaga ütleks, kas ta eelistab sitse, satse, roosat vahtu ja pitse või on pigem maskuliinsema maitsega...
- Siis ongi kell nii palju, et aeg on hakata põrsakesi (loe lapsi) linnapealt kokku korjama. Vahel astun ka Mpsi juurest läbi ja targutan natuke.
- Koju tagasi jõudes uimerdan pisut, siis loen pool lehekülge raamatut ja ongi lõunauinaku aeg. Tegelikult loeks pisut rohkem, aga no silmad vajuvad lihtsalt kinni. Lõunauinak on täiesti kohustuslik. Ilma selleta naljalt õhtuni välja ei vea.
- Peale tunnikest iluund ärkan üles ja oigan vaadates millise segaduse lapsed on suutnud organiseerida. Siis löön käega (homme ju jõuab jälle koristada) ja hakkan süüa tegema. Seejärel riidlen/mängin vahelduva eduga lastega.
- Teeme Tõrukesega kodutöid, pakime kooliasjad. Tõruke on muidu väga tubli ja oskab kõike, aga kui kasvõi üks kriips valesti läheb on meeleheide kerge tulema ja siis on vaja kõrvale minusugust, kelle peale oma frustratsiooni välja elada.
- No ja siis hakkan ma varakult rääkima lastele, et oleks aeg pessu minna. Lihtsalt endal on selline uni, et jube. Lapsed üldiselt ei jaga minu entusiasmi varajase uinumise teemadel. Peale paart tundi juttu on lõpuks lapsed voodis ja igalt poolt kostab vaikset norskamist. Minu poolt ilmselt kõige valjemat.
Ja niimoodi päevast päeva...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar