Oh neid raseda emotsioone ja hormoone

Oijah, ei ole lihtne olla rase (ma vist olen niimoodi juba alustanud üht lähimineviku postitust). Lisaks kõikidele füüsilistele hädadele tuleb võrrandisse lisada veel hormoonide möllust tingitud emotsioonide virrvarr. No võtame näiteks tänase hommiku. Kell polnud veel kümmegi (et oleks saanud poest närvide rahustuseks kangeid alkohoolseid jooke osta*) kui mul oli juba närv must ja silmad punased.
No kõigepealt kool, kus on sada pisiasja, mida justkui peaks loomulikust intelligentsist teadma (või siis omama mingeid sensitiivseid võimeid nende tunnetamiseks), aga mida minusugune algaja koolilapsevanem sugugi ei tea. No võtame kasvõi mingid kirjutamata sisekorrareeglid, mille puuduseks on see, et neid pole kusagil kirjas ega pole ka lastele (ja nende murelikele vanematele) tutvustatud. Aga täitmist ikkagi oodatakse. Ja siis on laps segaduses, kuna ta ei saa aru mis toimub ja tunneb, et on hirmus valesti käitunud ja mina omakorda häiritud, kuna tean kui raskelt Tõruke selliseid asju võtab.
Ja siis lasteaaed... Ohjah. Mul ei ole midagi selle vastu kui lastega suheldakse konkreetselt ilma suurema ninnunännutamiseta. Aga selline prauhti pealelendamine ja kärkima hakkamine, nagu täna  Täpikese osaks sai, seda ei leia minu silmis küll heakskiitu. Jah, laps virises, aga enne selle eest pea otsast hammustamist oleks õpetaja siiski võinud selgeks teha, kas tal oli mingi tõsiseltvõetav mure. Täna hommikuse näite põhjal oleks piisanud kahest sõnast ja asi oleks lahenenud rahumeelselt. Selle asemel pidin ma aga kümme minutit nutvat last lohutama. Mis te arvate, kas ma suutsin ise rahulikuks jääda? Kaugel sellest. Need on need rasedahormoonid, mis kõiki tundeid võimendavad. Ja sel hetkel tundsin end abitu ja kurva ja vihasena. Minu esmane reaktsioon  kõikidele neile tunnetele on teadupärast pillima hakamine. Mul on silmad alati liigniiske koha peal olnud, aga nüüd rasedana näikse olevat saabunud suuremat sorti üleujutus. Varasemalt hakkasin kergesti raamatut lugedes või filmi vaadates nutma. No kui ikka vähegi kurvem koht oli. Nüüd nutan lahinal isegi valimisreklaami peale...

Igatahes on see hirmus tüütu. No kuidas sa tuled punaste silmadega tööle. Ja siis tuleb kolleeg ja küsib, kas kõik on korras ja mina nutan jälle lahinal ja siis tuleb järgmine ja uurib, kas kõik korras ja mina jälle nutan. Isegi praegu seda kirjutades tunnen kuidas kurk kibedaks läheb. Silmad on niikuinii punased kui küülikul. Ometigi ei juhtunud ju midagi katastroofilist või suures plaanis  võttes isegi märkimisväärset.



*See on muidugimõista nali. Kange alkohol ei aita kuidagi muresid leevendada. Kuigi ma olen kuulnud, et ega ka alkoholivabad joogid selles osas erilist abikätt paku.