Töö, mis kiidab

Minu igapäevatöö seisneb peamiselt paberimäärimises ja sedagi suurel määral kujundlikult väljendatult, sest suurem osa paberist jääb reaalselt tindist puutumata, kuna töö käib valdavalt digitaalselt. Ainus, mis määrdub, on klaviatuur. Seega ei jää mu tööst muud silmaga nähtavat märki kui hunnik faile arvutis ja mõned kaustad riiulis. Ehk siis rabada võib päevast päeva, aastast aastasse, aga reaalset tulemust on väga harva näha.
Täna aga tegelesin tõelise kontoriroti unelmatetööga - ladusin puid meie uude puukuuri! Puuriit kerkis silmnähtavalt ja nii tore oli näha kuidas töö tulemusel midagi käega katsutavat ja meetriga mõõdetavat sündis. Nii hea on vaadata ja öelda: "Tubli Maailmaparandaja, näe kui palju tehtud sai". See on töö, mis kiidab!
Tõsi, ega ma ülemäära palju jaksanud seda tööd teha. Selg hakkas tunda andma. Aga olgem ausad, praeguesl ajal hakkab selg ka kontoritööd tehes kiiresti tunda andma. See annab tunda isegi siis kui üldse mingit tööd ei tee. Aga homme on jälle päev. Nii võib juhtuda, et saan talvepuud ilusasti katuse alla juba enne dekreeti minekut.
Enne dekreeti minekut on palgatöölgi päris mitu otsa vaja veel kokku tõmmata ja asjad ära lõpetada enne kui oma istme järgmisele üle annan. Kuigi kui aus olla siis möödunud töönädala lõpus oli kange tahtmine päeva pealt koju jääda, jätta kõik nii nagu on ja öelda, et vaadake ise kuidas hakkama saate. Kuulsin nimelt taas (kahjuks mitte otse, vaid ikka ringiga, nagu siinkandis kombeks on), kuidas ma saavat ebaproportsionaalselt palju palka oma töö eest, aga kuidas sellegipoolest oodatakse, et ma teeks laitmatult ära oma töö ja siis veel valitud teiste oma ka (ise muidugi olen loll, et ma seda teinud olen).
Kusjuures tegelikult ei ole absoluutselt midagi (peale näruse kohusetunde), mis oleks takistanud mul seda tegemast (rasedus- ja sünnituspuhkus võetakse 30-70 päeva enne tähtaega, ma jään ilusasti sinna vahemikku). Oleks võinud ju. Mõelda kui palju rohkem puuriitasid ma jõuaks selle ajaga laduda!

Ülekaaluliste zombi-jõehobude kurtmised

Ei ole kerge olla rase. Hakkan selleks naljaks vist liiga vanaks jääma. Ma ei mäleta, et 8 aastat tagasi oleks ma nii palju vingunud ja hädaldanud kui nüüd. Kooberdan ringi nagu suur aga hädine vanainimene ja puhkan iga kolme sammu tagant. Tõrukest oodates käisin ma sama suures rasedusastmes veel aktiivselt matkamas ja elu oli nagu lill.

Aga mis mul siis häda on? Olen juba pikemat aega plaaninud kõik oma hädad kirja panna.
Siit nad tulevad:

• Saba valutab - see sabakondivalu saadab mind juba päris mitu head kuud. Kohe kui ennast veidikenegi rohkem liigutan (no näiteks koristan tuba, korjan õunu, jalutan wc-sse või  käin poes) on saba valus ja liigun kui reumahaige pingviin. Eriti hull on olukord õhtuti, kui olen korra pikali visanud ja tekib mõte, et oleks vaja veel üles tõusta (et wc-sse minna nt), siis on olukord päris hull. Keerata  ega pöörata ei saa, püsti ei saa ja pikali pole ka hea. Kutsu või päästeteenistus vintsiga kohale. Muide, tänu sabavalule olen muutunud selleks veidrikuks, kes keset suve sõidab ringi auto istmesoojendus põhjas - see soojus mõjub seljale hästi. Mmmmõnus.
• Sümfüüsivalu - no see on ilmselt puhtalt tasakaalustamiseks. No et kui saba selja taga valutab, siis oleks ju hea kui miski eespool ka valutaks. See ise-enesest nii hull pole kui sabavalu, aga kõnnakule lisab see eriti kaunilt graatsiat juurde. 
• Kõht on üüratult suur - seda ei saa küll hädaks ja vaevuseks nimetada, sest olgem ausad, rasedusega üldjuhul käibki kaasas suur kõht, aga elu see lihtsamaks sellegipoolest ei tee. Ma pole kunagi eriti painduv olnud, aga nüüd... tasakaalukese on totaalselt paigast ära. Hea on, et mul on lisaks suurele kõhule ka äraütlemata suur tagumik, see hoiab natukenegi balanssi, aga see-eest näen profiilis välja nagu oleks mõnelt tumedasilmselt arbuusimüüjalt tema kõige suurema arbuusi ostnud ja pool sellest püksi toppinud ning teise poole pluusi alla sättinud. Kaunid S-kurvid.  Aga eks see kõht kipub ette jääma küll. Kui juba maha olen istunud, siis naljalt püsti ei saa. Kui midagi maha kukub, siis sinna see jääb, sest mina selleni ei küündi (va juhul kui see on toit, siis see maha ei kuku, vaid maandub mu kõhu peal ja kaugelt on näha, mida Maailmaparandaja jälle söönud on). Lemmikjalatsiteks on kalossid, sest midagi muud naljalt jalga ei saa ja vähegi kitsamatest kohtadest ma ka enam läbi ei mahu. Varem keerasin külje ette kui vaja, nüüd pole sellest ka enam abi.
  Ahjaa, kas ma juba mainisin, et see kõht on ka raske. Öösel külge keerates on päris suur ettevõtmine kõhtu ühelt poolt teisele keerata...

Nende kolme punkti tulemusena on mu kõnnak muutunud niivõrd nõtkeks ja elegantseks, et võiksin vabalt hakata runway-modelle välja õpetama. Seda küll mingite ülekaaluliste zombi-jõehobude maailmas, aga eks igale ühele ole kusagil oma koht.

• Tursed - viimase nädala-kahega on mu kenadest saledatest klaverimängijasõrmedest (see siin oli soovunelm, ärge laske reaalsusel end segada) saanud mõnusalt töntsakad viinerid. Ainus lohutus on see, et pole veel päris sardellid. Aga mul on sünnitustähtajani ka veel 55 päeva minna. Selle ajaga jõuavad veel sardellideks või "Saksa vorstideks" muutuda küll. Paar päeva on ka jalad turses olnud.  Mu sääred on alati olnud toekad kui tammepakud (väärt omadus mõnisada aastat tagasi), kuid nüüd on see tamm, kust need pakud pärit, küll mõni 300-400 aastat vana hiiepuu olnud.
• Lakkamatu uni - Ma olen nagu anti-okasroosike, kes pole sada aastat magada saanud. Kui mulle lõunauinakut ei võimaldata (ja tööaja sisse ei ole seda veel arvestatud mingil põhjusel), siis olen õhtuks täitsa läbi omadega. Vahel olen proovinud raamatut lugeda, aga juba poole lehekülje pealt vajub silm kinni ja juba kostubki nurgast norinat. 
• Olematu võhm - ma väsin igal sammul ja no mitte midagi ei jaksa teha. Iga veidikese aja pärast on vaja puhata. Mis te arvate, kas mu kodu näeb välja nagu seapesa, sest ma ei jaksa üle ühe toa päevas korda teha (ja mul on kaks minust  palju võimekamat ja vastupidavamat kaosemeistrit kodus). Kusjuures hemoglobiinitase on mul vereproovide andmetel imeline, nii et selles asi olla ei saa. Lihtsal jõud on otsas.
• Valud roiete all - Kui ma vähegi kauem istun (ja mis tea arvate, mis minusugused ametnikud päevad läbi teevad), siis hakkab vasakult ribide alt hirsmasti valutama. Ei tea mina, mis siseelundid sinna nurka kokku surutud on, aga valu nad igatahes teevad. 
• Tihe peks siseelunditele - kuigi olukord ei ole kõige hullem, siis aegajalt saan ikka seestpoolt korralikult peksa. Togitakse nii et maa must.
• Kõrvetised - esimest last oodates küsiti mult, et kas mul ka kõrvetised on. Ma vastasin, et ei tea, mis need endast kujutavad. Nüüd tean. Ilgelt tüütu jällegi.
• Herne suurune põis - no tegelt ka. Mul on pidevalt pissihäda ja kui siis wc-d külastan, siis suudan pissida tubli teelusikatäie (vähemalt tunne on selline). Eriti tüütu on see muidugi öösiti, sest wc-ni jõudmiseks tuleb enne Mpsist üle ronida ja siis redelist alla ukerdada ja pärast jälle tagasi. Ja nii vahel 3 korda öö jooksul. Ma ikka iga kord mõtlen, et miks ma ei võiks sinna smasse köögidiivanile magama jääda, oleks poole lihtsam, aga ei saa. Keegi pole tekile tekikotti ümber pannud ja öösel ei viitsi ma seda tegema hakata. Päeval ei tule meelde.
• Oa suurune magu - kõht saab hirmus kiiresti täis (ja läheb sama kiiresti tühjaks). Seega söön tihti ja väikestes kogustes (mis tähendab, et ma ei tee korralikku toitu). No ja siis on kogu aeg veel vilets olla. Süda kergelt paha ja iiveldab, aga mitte nii hullusti, et oksendama hakata. 
• emaka toonused - need on minu saatjateks juba poolest rasedusest. Pole küll otseselt valulikud, aga tüütud ja ebamugavad ikka.
• Emotisonaalne virrvarr niikuinii. Sellest võiks eraldi postituse teha.
  

Näe, saidki peamised vaevused üles loetud (kuigi kindel olla ei saa, mälu on ka vilets). Ei midagi erakordset, aga  kurta on ikka nii mõnus. Muidugi on veel paar häda, mis mind senini tabanud ei ole, kuid tuginedes varasemale arvan, et võivad veel tulla. No pean simas rindade lekkimist ja nahasügelust, krampe ja muud sellist lõbu.

Tegelikult peaks tänama taevast, et mul pole veel kõiki hädasid, mis rasedusega kaasas võivad käia. Hemorroide näiteks. Või venitusarme. Või rasedusdiabeeti. Või midagi muud toredat. (Samas ärgem unustagem - 55 päeva veel tähtajani. Jõuab nii mõndagi veel.

Elu õied

Ma pole suurem asi botaanik ja vahel tundub, et minu elu õiekesed (loe lapsed) on valede hooldusvõtete tõttu suisa umbrohtu kasvanud. Aegajalt (näiteks nagu täna) on siiski hetki kus mul jääb lausa sõnadest puudu kirjeldamaks kui armsad need võsukesed mulle on.

Näiteks täna sokutas Tõruke minu töölauale sellise väikese kingituse. "No et sul meist natuke rõõmu ka oleks," selgitas ta. Minu meelest oli see ütlemata armas üllatus.

Või siis võtame Täpsi. Ma olen viimasel ajal kogu aeg tohutult väsinud. Pea iga päev olen võimalusel teinud väikese (või noh oma tunnise) lõunauinaku, sest silmad lihtsalt ei seisa lahti. Ja niimoodi poolunes olles tunnen kuidas Täpike paneb mulle teki peale ja toob kaisulooma kaissu ja asub ise tuba koristama. Lihtsalt supernunnu hoolitsus.

Raske on selliseid nupsukesi mitte armastada.

No et asi liiga roosiliseks ei läheks, siis eks neid hetki, kus minu nunnude kultuurtaimede asemel näikse olevat kasvamud ohakad ja nõgesed, on küll ja rohkemgi veel...

Mõru iseloom

Täpike: "Ma tahan toorest sibulat maitsta."
Mina: " No maitse, aga see on kibe."
Täps pistab sibulatükikese suhu, maigutab natuke ja teatab: "See on mõru, aga mitte nii mõru kui minu iseloom!"

Veemängud väikestele ja suurtele ning välguta välk-fotosessioon

Mis te arvate, kui lastel on võimalus end purskkaevus märjaks teha, siis kas nad teevad seda või mitte? Niipalju kui mina lapsi tunnen, siis sellele küsimusele on vaid üks vastus. Loomulikult! Isegi kui nad esialgu lubavad, et ainult vaatavad kaugelt. Teadagi. Veidi aja pärast vaatavad juba natuke lähemalt ja lõpuks nii lähedalt, et kõik kohad on kummalisel kombel märjaks saanud.
Kuressaare uuel keskväljakul on sellisteks veemängudeks nüüd imelised võimalused. Eile linna peal laiates jäi meil veidi vaba aega üle ja astusime ka siis korraks purskkaevude juurest läbi. Üsna pea sai selgeks, et tuleb järgida Laisiku kuldseid õpetussõnu ning kiiresti kõrval asuvast kaltsukast läbi astuda - ikka selleks, et lapsukestel pärast midagi selga panna oleks. Usun, et nende käive on seoses purskkaevu avamisega oluliselt kasvanud. Siinkohal väike üleskutse ka kohaliku Humana varustajatele. Paluks varuda veidikene suuremas koguses eelkooliealise laste suuruses riideid. Ma tõesti ei tea, kas asi oli selles, et need olid kõik juba pisikeste supelsakste poolt ära ostetud, igatahes oli päris keerukas sealt midagi sobilikku lastele selga leida.

Aga ega lapsed pole ainsamad, kes vett armastavad. Vahel ronivad ka suured riietega vette (nagu allpool olevalt pildilt näha võib).

Nimelt oli meil plaan pulma-aastapäeva puhul minna restorani sööma. Kuna aga lapsi hoidu viies söödeti meie kõht kenasti täis, ei olnud sellel plaanil enam sugugi jumet. Selle asemel otsustasime, et läheme teeme ära need rasedatele peaaegu kohustuslikud kõhupildid. Loomulikult jäime sellega küllaltki hilja peale, nii et mere äärde jõudes oli päike kohe-kohe loojumas ja pildistamiseks kõlbulikku valget aega ei olnud sugugi palju järele jäänud. Paar kiiret klõpsu sai siiski tehtud.

Ja kui juba mere ääres, siis ikka varbad vees. Muide, kleidivalik ei tulene mitte eeldatavast lapse soost vaid on valitud puhtalt selleks, et harmoneeruda vees miljonite kaupa ulpivate millimallikatega. Mõnes kohas polnudki nagu enam vesi vaid hoopis tarretis.

Ma pean tunnistama, et jäin piltidega küllaltki rahule. Arvestades, et see on tehtud kiirustades ja ilma ettevalmistusteta. Ei mingit fotomeiki ega peent kleiti (see konkreetne on pigem kostüüm, mille kunagi 10 minutiga kokku õmblesin). Soengust rääkimata (võimalik, et ma siiski mingi hetk päeva jooksul oma kiharaid kammisin. Aga kindel ei saa olla).

Loomulikult ei jäänud ma kõikide piltidega rahule. Eks nende hulgas oli ka kaadreid loodusdokumentaalist, mis kujutasid kaldale uhutud sinivaala, aga paar päris viisakat ikka sai.

Muide, pildi tegemise hetkel oli täpselt kaks kuud eeldatava sünnitustähtajani. Mis tea arvate kui suureks ma selleks ajaks veel paisun?

Muutuste tuuled

Minu elus on toimumas suur muutus. Ja praegu ei räägi ma uue beebi peatsest tulekust. See kindlasti on ka suur muutus, aga ma olen selle juba kaks korda läbi teinud. Täiesti esmakordselt aga on meie peres varsti koolilaps. Jah Tõruke läheb esimesse klassi ja ma pole üldse valmis selleks.
Ikka muretsen, et kas ta saab seal ilusasti hakkama või tuleb sellest üks kurnav olelusvõitlus.
Tõruke on väga terane ja nutikas (loeb, kirjutab ja arvutab nii et tolmab), seega oskuste pärast ma ei muretse sugugi. Pealegi kui ta vähegi on emmesse, siis peaks tulema ju tark ja usin laps. Alati on muidugi võimalus, et ta on ka ississe. Sellisel juhul peaks tulema tark ja andekas laps.

Teisalt on ta tõeline maksimalist ja heitub kergesti kui millegagi hakkama ei saa (ei tea kellest see on?), mis võib jällegi tekitada trotsi ja vastumeelsust kooli vastu.

Ma nii väga loodan, et talle hakkab koolis meeldima! No vähemalt paar esimest aastat. Teadupärast tekib mingil hetkel ikka suur koolivastasus. Hiljemalt põhikoolis. Aga tore oleks ju kui vähemalt alguses läheks kõik sujuvalt.

Materiaalsest küljest oleme vist enamvähem varustatud. Enamus pikast koolinimekirjast sai nagu ostetud (kuigi tuleb üle kontrollida. Raseda mälu on veel hullem kui kuldkalakesel). 

Pea täielikult tuli uuendada noormehe garderoob. See oli raske. Meie veendunud dressipüksimees peab hakkama kandma teist sorti pükse ja enamuste kohta ütleb ta, et need on otsatult ebamugavad. Lisaks ostsime kolm paari uusi jalatseid! Teate kui raske see on. Tõruke on töntsjalg (jälle emmesse) ja enamus jalatseid on kitsad. Need mis jalga lähevad on pikad kui suusad. Midagi õnneks ikkagi saime, kuigi lõpuks olin läbi nagu läti raha (euro?!?).

Egas midagi, nädalake veel ja tulebki juba tahvel ja krihvel kotti pakkida ja peenralt mõned astrid pihku noppida (vanasti vähemalt tehti nii). Kui jutt juba vanadele aegadele läks, siis siin üks pildike minu esimesest koolipäevast. Mina olen see keskmine - pilk täis ootust ja uhkust. Ikkagi koolilaps!

Pellava-pellava kellavad pulmakellad!

Jah, kujutage ette, juba 9 aastat on möödas sellest päevast, mil Mpsile perekonnaseisuametniku ja veel ca 60 tunnistaja juuresolekult ütlesin, et olen lahkesti nõus olema kapten meie ühises abielulaevukeses nii tormistel meredel kui täielikus tuulevaikuses. Mps omakorda nõustus kindlalt tüüri hoidma ja meie paadikese igasugustest salapärastest veealustest karidest, hirmuäratavatest mereelukatest ning ahvatlevatest sireenidest kindla käega kõrvale juhtima.

No kuidas meil siis läinud on? Hea uudis on see, et seda paati pole tehtud linnuluust ja põhja pole see laevuke veel läinud. Meeskond on kah kahe junga võrra suuremaks kasvanud (iseasi kas see kursihoidmisel kasuks või kahjuks  - aegajalt suudavad nad isegi täielikust tuulevaikusest tormi välja võluda) ja kuulujutud räägivad, et üks väike laevajänes olla ka end pardale peitnud.
Tore on ka see, et suuremaid mässe pole laevameeskonnas olnud (lihtsalt pidevad pisirahutused) ja piraatidega pole ka mitte kohtunud. Samuti pole me ulgumerel lootusetult ära eksinud. Ikka vilgub kusagil kodune majakas.

Seega ilusat pulma-aastapäeva meile ja ikka samas vaimus edasi. Muide mingitel andmetel on tegu linapulmaga. Lina olla suur sõpruse ja läheduse sümbol. Sel tähtsal päeval on paslik kinkida linapruutpaarile (või siis teineteisele)  järgmisi asju: käterätik, hommikumantel, saunatarvikud, laudlina, mikser, espressomasin, jäätis, ilutooted, koduelektroonika, treeningvahendid, mullivann...

Kahtlane. Mina jällegi soovitaks kinkida hea libisemisega kelgu (millele on Eesti heitlikele ilmadele mõeldes ka rattad külge monteeritud). No et tuleva aasta vastlapäeval ikka korralik linakasv tagada!

Õnnitlused ja kingitused saata ikka tavapärasel aadressil. Kui mullivanni tahate kinkida, siis hoiatan, see meie postkasti ära ei mahu.

Reeglid olgu paigas!

Täna tuli Täpike, kes on suur arhitekt ja disainer, välja uue ideega - kohe kui puukuur on valmis saanud on vaja  ehitada suvemaja!* Suvemaja peamine erinevus elumajast olla see, et seal on reeglid! Ilmselgelt meie tavalises elumajas neid Täpikese arvates ei ole. Peamised reeglid kõlasid mulle kuidagi tuttavalt:

• enda järelt tuleb koristada
• kui midagi võtad, pane see pärast oma kohale tagasi
• vanemate sõna tuleb kuulata
• jalatseid ei tohi esikus laiali loopida vaid tuleb korralikult ära panna
• ...

Seda nimekirja võiks pikalt jätkata, aga ega mul kõik pärsi meelde ei jäänud. Samas tulid need reeglid kahtlaselt tuttavad ette. Kas ma mitte ise umbes sada korda päevas neid ei korruta? Ilmselgelt tulemuseta. Võibolla peaks tegema nii nagu Täps soovitas: reeglid välja kirjutama ja siis igale poole kleepima...


*Eelnevalt oli tal plaan rajada vaalamaja. Tema nördimus oli suur kui kuulis, et Eesti seadusandlus ei luba tal soovitud unistust ellu viia. Tükk aega istus ja nuttis mu süles ja kurtis, et see oli üldse ainumas asi, mis talle elus natukenegi rõõmu oleks pakkunud.

Illustratsioonil on näha vaalamaja esialgne kavand. Tänaseks olid kavandid omandanud juba palju pompöössemad mõõtmd.

Puhkus õunapuu all

Teadupärast ei oska eestlased puhata. No hädasti on vaja ju ära teha kõik need miljon tööd, mida tööpäevadel kuidagi teha ei jõua - ehitada, koristada, parandada, sorteerida, rohida, muru niita ja lisaks lugeda läbi terve riiulitäis raamatuid. Seda viimast üldjuhul ei jõuta.
Ma olen muide ka täiesti tüüpiline eestlane. Loomult olen laisk ja sooviks veeta päeva kusagil diivanil hea raamatu ja klaasi veini seltsis, aga näe ei saa. Esiteks ei sobi veiniklaas mu kumera kõhuga kuidagi kokku ja teiseks hakkavad niimoodi lebotades tööle ilged süümekad. No et peaks ikka midagi asjalikku tegema. Samas no mitte kuidagi ei kutsunud koristama (mida oleks küll hädasti vaja teha, aga selle tulemus on alati nii lühiajaline).
Otsustasin hoopis värskes õhus veidi heakorratöid teha ja korjata õunapuude alt pisikesi ubinaid ja mädasid õunu. Meil on sel aastal kohutavalt palju õunu, aga pooled neist on sellise keskmise ploomi suurusega ja ülejäänud poolest pool on juba puu otsas ära mädanenud. Seega  tuleb seda "metssigade salatit" sealt puude otsast ohtralt.
Ehk siis mõte õunu korjata oli ise-enesest hea. Kahjuks oli arvestamata jäänud faktor, et ma olen ise praegu üsna õuna kujuline. Ma pole kunagi olnud eriti painduv, aga praegu olen nõtke nagu keskmine tammevaat. Igasugune kummardamine on välistatud. Nii ma siis hoopis ukerdasin käpuli mööda aeda ringi.
See oli peaaegu et sama mõttetu töö kui koristamine. Iga järgnev tuulehoog tõi kaasa uue laadungi õunu ja praeguseks on hommikune olukord ilmselt taastunud. Oleks hoopis pidanud Tuha-Juhanist ja Omletist eeskuju võtma.

Sa ei vääri oma lapsi, ehk kuidas me reisil käisime

Pool puhkusest on läbi ja ma olen endiselt väsinud. Pole ka ime kui kõik see aeg mööda ilma ringi tuuritada. Käisime nimelt perekondlikul autoreisil. Kui me möödunud aastal käisime Laisiku perega Soomes Muumimaal, siis sel korral külastasime üheskoos minu perega Rootsi Pipimaad (tegelikult on see küll Astrid Lindgreni maa, aga keegi ei viitsi seda nii pikalt nimetada).

Alustuseks kaeblemine.

Nii pika maa sõitmine koos lastega ei saagi olla teab mis puhkus. Vähemalt mitte minu jaoks. Esiteks hakkab lastel igav ja siis nad hakkavad üksteist togima ja kiusama. Teiseks on palju uut ja huvitavat ja infot ning emotsioone voolab silmist ning kõrvust sisse, mis aga kurnab vaimu ja väsitab keha ning see omakorda päädib ärritumise ning vingumisega (esimene siis Tõruke, teine Täps). Kolmandaks tuleb siiski meelde tuletada, et ka mina lapsena nähes suurt puud või kivi (või antud juhul kaljusid) lausa kibelesin sinna tippu ronima, et siis serva pealt maailma vaadata, nägemata sealjuures kõiki neid miljonit ohtu, mida emasilm märgata ning vaimusilmas ette manada suudab. Seega elasin pidevalt väikese südamerabanduse äärel.
Ma ikka vahel loen teisi blogisid, kus samuti kirjeldatakse elu koos lastega ja neist jääb tihtipeale mulje, et elu on lill ja lustipidu ja ainult mina olen suutmatu vanem, kes ei saa oma lastega mängeldes hakkama vaid unistab aegajalt rahust ja vaikusest (kasvõi valges pehmete seintega toas). Või nii nagu mu esmasündinu mingil hetkel reisil mulle teatas, et minusugused lapsevanemad ei väärigi lapsi...
Aga siis ma mõtlen jälle, et ega ma ju tegelikult ei tea kuidas nende blogijate elu tegelikult on. Eks saan ju lugeda ainult seda, mida tahetakse välja näidata. Olgu siis teadlikult või alateadlikult.

Keskele veidi muljeid

Majake, kus ööbisime, oli üliarmas. Natuke nukumaja sarnane (nagu pooled Rootsi majakesed, kui kaasaegne linnaarhitektuur välja arvata, mis minu meelest on kole). Meie saime oma pere kasutusse terve ärklikorruse, ülejäänud reisisellid said teise korruse. Toad olid ilusad. Kuigi näiteks seal kasutatud tapeetidest oleks ma ehitusmaterjalide poes kindlal sammul möödunud, pidades neid ürgkoledateks. Aga mingil kummalisel kombel sobisid nad sinna jällegi ülihästi.

Pipimaa oli tore. Seal oli igatsorti tegevusi nii lastele kui suurematele ja kui pileti enda hind välja jätta, siis ei jäänudki muljet, et sind üritatakse igal sammul rahast lagedaks teha. Puudujäägiks loen seda, et minu lapsepõlve lemmikraamatu (kuulsa superdetektiivi Kalle Blomkvisti seiklused kõigis variatsioonides) olid nad lihtsalt maha vaikinud ja sellest polnud seal midagi. Samas, metsa oli seal küll, mille arvelt ehk tulevikus ka veidike kriminaalset põnevust pargile lisada.

Käisime ka Ölandil. Mulle kui saarlasele ei ole lagedad alvarid ja kiviaiad just teab mis suur vaatamisväärsus, nii et looduse koha pealt väga suurt emotsiooni ei tekkinud. Suure majakahuvilisena nautisin siiski Rootsi kõrgeima majaka tippu ronimist. Parandus. Ronimist ma ei nautinud. Mu füüsiline vorm pole praegu just suurem asi ja kerakujulist objekti (nagu ma praegu olen) on üsna keeruline torni veeretada. Iga natukese aja tagant pidin tegema lõõtsutamise pausi. Aga üles ma jõudsin ja seda nautisin ma küll.

Kui Ölandi loodus minus suuremat sorti vaimustust ei tekitanud, siis need uhked "Ronja metsad" võlusid mind küll. Minu arust on need salapärased ja pisut müstilised metsad lihtsalt lummavad. Need kaljused, suurte sammaldunud rändrahnude ning kõrgete kuuskedega, sõnajalgade ja mustikavartega laaned tekitavad tunde, et Ronja ja Birk on tõenäoliselt kohe järgmise kaljunuki taga ning  tötskääbused peidavad end sealsamas. Mulle väga meeldis. Hea meelega oleks seal pikemaltki ringi hulkunud.

Trollikoopad olid ka väga toredad. Tõsi, mina ei mahtunud ühestki koopasuust sisse. Ma muidugi ei katsetanudki, sest vaimusilmas nägin juba kuidas karupoeg Puhhi kombel kusagil urus kinni olen ja edasi ega tagasi ei suuda liikuda. Meespere siiski ronis ühte käiku, kuid tulid kiirelt tagasi teatades, et liialt klaustrofoobiline. Tõsi, pärast infotahvlilt lugesin, et vaja oleks olnud võimsat taskulampi, kiivrit ja sobivat kaitseriietust. Aga isegi koobastesse sisse minemata oli seal väga vahva ja põnev. Trollipargis sai samuti käidud ja mäe otsa ronitud (mõni hingeldas jälle nagu astmaatiline eesel).

Lennundusmuuseumis käisime ka. Mina, täieliku lennundusvõhikuna, nautisin seda igati. Mps, kes pole sugugi nii võhik tegi mulle giidituuri ja vaadata oli seal palju. Lapsed nautisid ka. Mulle tundus, et kõige kõrgemalt hindasid nad näitusesaali siledaid ja libedaid põrandaid, mis lasi neil tegeleda iluuisutamise ja muude kaunite kunstidega (mis valdavalt tähendasid põrandal libistamist või väänlemist). Ma teesklesin, et ei tunne neid.

Kuningalossis tegime ka tuuri. Lastele anti seal ülesanne leida üles hunnik loomapilte ja lubati ka auhind. See andis tuurile hoopis uue sisu. Oleme väga uhked, et leidsime üles kõik loomad. Auhind oli muidugi pettumustvalmistav - postkaart printsessi ja tema kihlatuga. Eriti pettunud oli Tõruke. Tema eeldas, et saab auhinnaks kuldse karika! Sellega kaasnes palju draamat, aga reisi lõpuks ta siiski oma karika sai.

Lõpetuseks veel veidi hädaldamist

Lapsed said oma karikad ja minu karikas, see kannatuste oma, sai ka üsna servani täis.  Kuigi üldkokkuvõttes võib öelda, et oli ikkagi tore reis, oli ka ääretult meeldiv taas koju jõuda. Istusin kohe tükk aega õunapuu all ja lasin mõnusal soojal meretuulekesel end jahutada. Ja siis algas üks suuuuuuuur pesupesemine, mida jätkub ilmselt puhkuse lõpuni. Pesupesemise, koristamise ja kooliks ja võibolla ka beebiks ettevalmistamisega kavatsengi veeta oma teise poole puhkusest.

väsinud

Ja algaski puhkus :)
Vähemalt paberite järgi. Vaevalt on kaks päeva möödunud ja juba tunnen end nii väsinult, nii väsinult. Ja oleks siis midagi teinud. Pisut koristanud (mis kusagilt välja ei paista, sest lapsed on palju kiiremad sedaminiajamises kui mina koristamises), veidike pakkinud (mis ei edene kuidagi), veidike linnas laianud ja pisut vees sulistanud. Ongi kõik. Tunne on nagu oleks maratoni jooksnud, kuigi tegelikult ma ei tea, mis tunne oleks maratoni jooksu lõpus. Hetkel sureks ma ilmselt juba esimesel kilomeetril ära. Või vähemalt otsiks kiiresti mõne kraavi, kuhu pikali visata ja lõõtsutada. Minu vorm, mis on hetkel ümmargune kui arbuus, on lihtsalt nii vilets. Isegi öösel wc-s käimine ajab südame puperdama ja paneb hingeldama. Ja öösel käin oma kaks korda juba wc-s. Rase on tore olla.

põhjalikult loetud päevad

18 päeva veel tööl käia. Ma arvan, et ei möödu päevagi, mil ma ei arvutaks ja loendaks päevi, et millal ometi see nali läbi saab. Siit muidugi ei tasu järeldada, et ma juba augustis koju jääks. Mul on kaks nädalat puhkust ka vahepeal. Aga septembris on lootust juba asendajat koolitama hakata. Täna toimusid vestlused mulle asendaja leidmiseks ja olen lootusrikas, et vähemalt tühjaks see koht ei jää.
Jah, ühest küljest tahaks juba koju jääda, teisalt on pikk nimekiri asjadest, mis tuleks enne koju jäämist korda ajada. Aga selle nimekirja ärategemiseks läheks vaja palju rohkem aega kui ainult 18 päeva.

Lögaburger ja lõunauinak

Raske on rase olla. Täna tuli lõuna ajal ilge isu burgeri järele (siinkohal olgu öeldud, et üldiselt ma burkse ei armasta). No sellise klassikalise vanakooli lögaburgeri järele. Teate küll, see on see, kus on vahel ohtralt salatit ja kastet ja mida pole võimalik süüa nii, et kõrvuni sellega koos poleks. Õnneks meie bensukas müüakse sellist. Ostsingi. Mis te arvate, kas mul õnnestus pool kastet endale kõhu peale ajada või mitte. Sellise esileulatuva kõhu puhul pole lootust ka, et see mööda kukuks...
Aga ma kahtlustan, et seda burgerit oli vürtsitatud unerohuga. Miks muidu mul peale selle manustamist selline unekas peale tuli, et äärepealt oleks keset protokolli kirjutamist magama jäänud.

Uni on üldse viimasel ajal kuum teema. Eile näiteks magasin poole päevani, siis tegin kaks (!) lõunauinakut ja lapsi magama pannes jäin ise ka hetkega magama. Võiks ju arvata, et nii pika magamise peale vähkren terve öö üleval ja loen lambaid kuni numbrid otsa saavad. Aga ei. Magasin terve öö nagu karuott talveunes ja hommikul oli ikka raskusi ärkamisega.

Head ööd musi!

Mina: "Täps, pane silmad kinni ja jää magama!"
Täpike: "Ma ei saa, mu silmad ei lähe ilma issi musita kinni!"

Vot nii võib juhtuda, kui issi laste magamaminekurutiini rikub ja head ööd muside asemel kusagil saare teises otsas pilli tinistab (või põristab).

Uni tuleb lepareega

Juba mitmendat päeva (vabandust, siiski pigem ööd) tekib kella viie paiku  (mis on ju sulaselge öö) vastupandamatu vajadus pissile minna. Vot ja siis on uni läinud. Eks oma osa on selles ka kõhubeebil, kes minu siseorganitega jalgpalli mängida üritab. Proovi sa uinuda, kui iga natukese aja tagant üritaks keegi  justkui läbi kõhunaha välja trügida. Huvitav, kas ta hiljem hakkab ka samal kellaajal ärkama...
Igatahes uni tuleb tagasi alles pool tunnikest enne äratuskella helinat ja tabab siis sellise hooga, et kuidagi ei saa silmi lahti. No ja siis tuleb uni uuesti kella kolmest päeval. Ja taas ründab nii hullusti, et kirjaread hakkavad silme ees virvendama ja hajuma ning silmade avatud hoidmiseks on vaja kasutada mehhaanilisi abivahendeid. Tikke näiteks. Mittesuitsetajana mul tikke pole. Seega ärge üllatuge kui jalutan teile vastu  klaviatuurijäljend näos. Patja mul ka tööl ei ole.
Kolmas kord tabab suur uni mind umbes tund aega enne seda kui on laste magamamineku aeg. See on eriti raske. Magama ei saa minna, sest kes siis lapsed pessu ja voodisse organiseerib, aga üleval olla ka ei jaksa... Igavene häda.

Ja kell viis öösel, kui oleks hea aeg magamiseks passin mina üleval....