2 aastat

Igatsugu tähtajad muudkui jätkuvad. Täna sai siis kaks aastat sellel ametikohal täis. Mis ma siis selle ajaga olen saavutanud:

• Ohtralt sõimata olen saanud - valdavalt telefonitsi, veidike ka silmast silma
• Lisandunud on peotäis halle juukseid
• Tutvunud paljude "toredate" inimestega. Nimesid nimetamata, aga pole raske arvata, kes need on. Igastahes on nad kõik mind rahvavaenlaseks kuulutanud
  
• Tutvunud mõnede toredate inimestega - ilma jutumärkideta
  
• Saanud kohvritäie kogemuste võrra rikkamaks - nii heade kui halbade. Kui nii öelda saab. Lõppkokkuvõttes on kõik kogemused kasuks.
  
• Olen saanud jupp maad targemaks
• Olen saarekest tundma õppinud - kaardi järgi tunnen juba üle keskmise hästi, päriselus tahab veel pisut avastamist (seda viimast teen ma aga suurima heameelega)
  
• Olen kasvatanud endale kõvasti paksu nahka juurde (nii et ärge arvake, et ma olen lasteaiatoidust paksuks läinud, see on kõigest paks nahakiht).

Ei kahetse

Täna kaks aastat tagasi võtsin ma oma draakonipuu ja ülejäänud maise vara, toppisin need väikesesse punasesse autosse (arvestades, et mul on vähe maist vara, siis polnudki see nii raske ülesanne) ning kihutasin ärevus hinges Ida-Saaremaad ja Muhut parandama.

Kui mul kalendrit poleks, siis ma küll ei usuks, et olen juba kaks aastat siin elanud. Kuidagi palju lühem tundub see aeg. Palju lühem. Aga väga huvitav see-eest.

Ja tervelt kaks aastat on Mps mu ahistavat lähedust pidanud kannatama ja minu jonnimist ja minu perioodilisi enesehaletsusitkuhooge. Ma siiski loodan, et tal vahest ikka natuke rõõmu ka minust on olnud (vahel küpsetan talle pirukaid). Minul küll on. Mitte endast ega pirukatest, vaid ikka temast ja sellest, et ei pea koguaeg igatsema nagu segane (kuigi ka sel igatsemisel oli oma võlu, pisut kibe, aga siiski). Võibki kohe kallistada kui tahtmine tuleb - see vabadus mulle meeldib. Ja võib kellegi külje alla pugeda ja nõuda kaissuvõtmist. Mõnus!
Ja ei, see kaks aastat pole küll mind ära tüüdanud! Nõuan veel vähemalt 30 korda samapalju!Muide, kes veel pole jõudnud, võib mulle nimepäevaks šokolaadi või pomelot kinkida!
Lihtsalt tervitused ja õnnesoovid on ka väga teretulnud.

Suur sula

Kevad on kodumaale saabunud. Lumi sulab hoogsalt ja linnukesel lõõritavad. Neid on ikka ohtralt. Üks pöialpoiss oleks mulle äärepealt otsa lennanud. Põhilise osa tänasest päevast veetsingi linnukesi jahtides. Hiilisin neile ligi ja üritasin pildile saada. Arvestades minu fotografiaalset võimekust ja lindude häbematut väledust, sain ma enamasti peale kiiresti eemalduva udukogu. Mõni pilt tuli ehk pisut teravam ka. No selline, mis oleks piisavalt terav, et selle pealt saaks liigi ära määrata.

Praegu aga sajab õues...

Nii, Island peab vähemalt ühe aasta veel ilma minuta hakkama saama.

Oi kui raskelt see otsus tuli. Ma nägin öösel und ka matkamisest. Nüüd on pisut kergem. Kuigi pisut kurb ka.

Nüüd on mul muidugi ootamatult tühi auk kesk suve, mis tuleb ära planeerida.

Kala hakkab mädanema peast

Viimased päevad olen ma veetnud arvutades ja kalkuleerides. Varsti mu vaene peake lõhkeb sellest suurest arvutusest ja hakkab temaatiliselt tuld ja tuhka välja sülitama.
Kui palju mul raha on. Kui palju mul tõenäoliselt kolme kuu pärast raha võiks olla. Kui palju ma olen võimeline kokku hoidma. Ja kui mul õnnestub nii palju kokku hoida, et mädandatud kala maale minna, siis kas mul pärast elamiseks ka raha jääb ja millest kõigest planeeritust tuleks mul loobuda.
Kui palju maksab ööbimine hotelis, kui palju iglus, kui palju hoiaksin kokku, kui üldse ei ööbiks. Buss, auto, jalgratas või kondiaur?
Kui palju suureneks eelarve kui hüpoteetilist reisi pikendataks 1 päeva võrra. Kui palju kiirkeedunuudleid minu kott mahutaks. Kas eelarvesse võib lisada ka postkaardi kulu või jääb margirahast puudu.
Ehk siis kokkuvõtvalt kas ma saan endale lubada Islandi reisi või ma seda mitte ei saa.

Puht emotsionaalselt võttes läheks ma kohe. Esiteks on see maa, mida ma olen ikka külastada tahtnud. Teiseks, ma ei elaks seda üle kui teised lähevad ja mina ei saa minna (olgu-olgu, elaks küll, aga mis elu see oleks). Kolmandaks, kui nüüd ei lähe, siis ilmselt enne pensionipõlve seda võimalust uuesti ei teki.
Samas, kas mul üldse on reaalselt see võimalus või eksisteerib see vaid minu roosa mulli sees? Kui ikka raha ei ole, siis tee mis tahad, tasuta ei kipu midagi saama. Ja Island pole teatavasti teab mis soodukas maa.

Praegu on seis selline, et just siis kui ma jõuan juba peaaegu leppida tõsiasjaga, et mul seda raha ei ole ja reis jääbki vaid unistusesks, siis tärkab minus põhjendamatu optimism, et küll kuidagi ikka saab. See optimism asendub peatselt suure masendusega, et ega ikka tühjast kohast midagi ei võta. Tühjast tärkab aga uus lootus ja juba ma leian end uuesti arvutamas, et äkki ikka annab kusagilt veel natuke kokku hoida ja äkki ikka saab odavamalt ja äkki olen ma reisi võimalikke kulusid ülehinnanud....

Kas keegi tunneb, et ta tahaks minu reisi pisut toetada. Vabatahtlikke? Miks ma ei kuule kedagi?

Pidustused taas

Nädalavahetus möödus pidustuste tähe all. Kõigepealt oli Laisiku siga noa otsa koperdanud ja seega pakuti tema residentsis ohtralt seapraadi, mida sai siis veiniga alla loputatud. Kõik vähegi vabad kohad kõhus, mis seaprae vahele jäid topiti tihkelt pomelot täis.
Laisiku põrssa hävitustalgutele järgnes kõikide minu õdede, vendade ja nende järglaste ühsisünnipäev. See tähendas taas ohtrat söömist, mida rikastati erinevate kaardi- ja lauamängudega. Minu pisike Itaalia pere on lauamänguhull. Kui vähegi vaba hetk, siis otsitakse kusagilt välja Carcassone või Katani asustajad või Eesti mäng või parema puudumisel tavalised mängukaardid ja kukutakse siis kõikeunustavalt mängima. Erinevaid mänge on meil sada miljonit. Igal aastal on pool jõuluvana kotist täis kõikvõimalikke mänge.
Ja mängimine pole mingi vaikselt nurgas nokitsemine. Kogu aktsiooni saadab vali jutt ja veel valjem naer. Ma kujutan ette, et isegi male mängimine oleks meie pere käes lustakas ja lärmakas ettevõtmine, mitte tõsine mõttetöö.
Ja kui külalised olid läinud, nõustusid mu kaaskondlased minuga isegi natuke minu lemmikut "ütle sina üks sõna, ma laulan sulle laulu" mängu mängima, mida Mps üle kõige vihkab ja minuga kunagi mängida ei taha.
Pühapäev jätkus sünnipäevatamisega. Nimelt otsustati, et Gorg Otsa 90.-ndat sünniaastapäeva on kõikse mõistlikum tähistada Georg Ots SPA-s. Kuna tegu oli spontaanse plaaniga, siis loomulikult ei olnud ma taibanud ujumisriideid kaasa võtta. Rumal minust. Oleks ju võinud arvata, et igaks juhuks tuleb kaasa võttaujumitrikoo, polaarekspeditsiooni varustus, kelk ning ämber ja kühvel liivalossi ehitamiseks. Kunagi ei või ju teada, mis neil ootamatult pähe kargab. Aga see vanatädi nooruspõlve trikoo, mis kusagilt ajaloopesukorvist välja otsiti, ajas asja ära, nii et sulistamata seekord ei jäänud.

Nüüd on käes aga masendav töönädal. Jõudu ja jaksu mulle!

Kaltsunukk

Tunnen end täna nagu poolik kaltsunukk. Kest on valmis õmmeldud ja nüüd hakkas keegi minusse täidist toppima. Praeguseks on pea vatti täis (või korrektne oleks öelda tatti). Nina kaudu ilmselt topitakse seda täidist sisse. Sst kõik mis jääb ninast üles poole (nina kaasaarvatud) on paks ja tuim. Keegi õmmeleb nõelaga juukseid kah pähe. Ai. Ülejäänud keha on aga lõtv ja tühi. Täiesti jõuetu.

Eile jah leidis mind mingine nohuniru üles ja nüüd kiusab. Tuli teine täiesti ootamatult ilma ette hoiatamata. Kuidas ta siis ei tea, et mul on esmaspäeviti vastuvõtuaeg. Ülejäänud päevadel ootan, et viisakalt visiit varem kokku lepitaks.

Nii ei saa ju midagi teha. Täielik ikaldus.

Ei valetan. Saab küll teha. Aevastada. Ma olen täna umbes miljon-triljon korda aevastanud ja kui minu tervislik seisund ei võta ootamatut pööret paremuse poole, siis õhtuks saavutan aevastamises maailmarekordi ja saan rekordite raamatusse. Samas hea seegi. Siis võin oma pika elutee lõpus ikkagi öelda, et olen siin ilmas miskit ära teinud!
Atsih!

Täna viis aastat edasi-tagasi

Unistaja leidis vanas pahnas sorides küsitluse, et kuidas end viie aasta pärast ette kujutad. Kuna tollaal olin mina see, kes oli teadmisjanust vaevatud ja kõiksugu isiklikke asju inimestelt päris, siis leidsin ka oma arhiivis selle küsitluse tulemused üles.

Viis aastat tagasi kujutasin mina oma tänast elu nii ette:
Ma ei usu, et 5 aastat mind just väga palju muudaks. Arvestades minu sünnipäevade tihedust, olen ma 5 aasta pärast 38 aastat vana, aga ikka selline nagu praegu – püsimatu tuulepea. Jah, ma usun, et mul on miski töö, mis mulle ei meeldi, kuid mida ma visa kohusetundega teen, et maksta tagasi oma õppelaenu. Mul on väike segamini korter, mis on nii tihedalt igasugu mutukaid täis, et hingamiseks pole enam ruumi, kuid kuhu on kõik mu sõbrad alati teretulnud. Suure tõenäosusega kirjutan ma ikka veel oma surematut romaani (selle valmimine on plaanitud 50 aasta tagusesse tulevikku) ja joonistan draakoneid ning kui rumal rahutus hinge poeb, hulgun tänavatel kuni ma enam sammugi astuda ei jaksa. Ja kui sellest ei piisa, vinnan oma kulunud Gotfriedi selga ja lähen vaatama mis algab seal kus lõpeb tee ja kas üldse seal midagi on veel (Selleks ajaks on mul juba vett pidav telk, priimus ja kompass ka olemas). Loomulikult oleks tore, kui ma ei peaks üksi minema. Et oleks üks inimene, kes tuleks koos minuga kasvõi maailmalõppu, kui tuul sinna poole peaks olema. Ja loomulikult kolmikud Nif-Nif, Naf-Naf ja Nuf-Nuf (ma olen neist juba nii kaua rääkinud, oleks tõesti imelik, kui need tulemata jääks) või äärmisel juhul kaksikud Kopi ja Peist.

Selleks ajaks olen ehk žongleerimise kah selgeks saanud :D

Muidugi on alati võimalus, et nad saavad selle masina lõpuks ometi korda ja sellisel juhul ei oska ma aimata kus ma olen, aga kindel see, et võimalikult kaugel siit. Pean Marsil pikniku või nii :D

Hmm, väga palju mööda ei pannudki. Need kolmikud ja kaksikud oli küll väike liialdus, eriti kui arvestada, et üksikutki pole. Aga telk kompass ja priimus on mul olemas. Korter on ka pidevalt segamini. Surematu romaan valmib kiirusega 5 lehekülge aastas ja aegajalt joonistan ikka mõne lohemao kah. Hulkumas käin endiselt ja alati mitteüksinda :) Ühesõnaga minu 5 aasta tagune ennustus oli piisavalt hägune, et tänasesse päeva sobituda.

Mis aga puutub teise varianti, siis mul hakkab tekkima kahtlus, et nad ei tahagi seda masinat valmis saada. Need väntvõllid ja sädekiirendid on neil ainult ettekääneteks...

Lehm libedal jääl

Huhh kui libe õues on. Väike jalutuskäik vallamajja kujunes tõsiseks närvide mänguks - kukun või ei kuku. Tundsin tõsiselt puudust vanurite käimisraamist. Koguaeg olin sellises kukkumiseelses staadiumis. Väga kole. Väsitas kohe ära. Homme panen naelsaapad jalga. Või veelparem, topin oma läpakakoti liiva täis, et sealt siis endale kindlat jalgealust külvata...

Polaarturist

Kevade lähendedes muutuvad rändlinnud rahutuks ja kipuvad rännuteedele. punapääsuke on ka teadupärast rändlind. Seega tuligi kompass paika seada ja astuma hakata. Eilne rännak ei tuletanud muidugi kusagilt meelde, et kevad võiks läheneda. Pigem oli see kiidulaul igavesele talvele.
Ühesõnaga käisime eile Mpsiga polaarretkel. Tunne oli küll selline. Mps nägi isegi täitsa polaaruurija moodi välja. Mina oma fotoka ja väikese punase seljakotiga meenutasin pigem polaarturisti. No vaadake ise polaaruurija ja polaarturist:
Meie polaarekspeditsioon Papilaiule hõlmas suurt ja tähtsat teaduslikku eesmärki. Me jalutasime üle jää laiule, sõime seal oma võileivad ära ja jalutasime tagasi. Ohtrat pildimaterjali sai ka kogutud. Kokku tuli u 12 km marssimist. Järgneval pildil võib näha edukat maadeuurijat oma järjekordset vallutust tähistamas.Ma ei olnud varem Papilaiul käinud, nii et minu väikesaarte ja laidude programm sai ühe linnukese juurde. Ega seal laiul praegu suurt midagi vaadata polegi. Mõned kivid mõned põõsad, paar puuniru ja kuubikukujuline kadakas. Mingi roostetanud meremärgike ka. Suvel ilmselt elutseb seal miljon lindu. Eile võis näha ühte kajakat, laululuike ja surnud viukest. Rohkem polnud seal kedagi.
Ümber laiu laiutas lumekõrb. (Hmm, tea kas sõnad laid ja laiutama on kuidagi suguluses?) Kõik oli nii valge nii valge. Ükskõik kuhu poole vaatasid, näha oli ainult laiuvat valget tasast lumevälja, mööda jääd kihutavat lund ja kaugel silmapiiril mõnda tuulikut tiirutamas. Tuul oli jah vägev, aga õnneks sellise nurga alt, et ei olnud tulles ega minnes vastu. Muidu poleks me ilmselt tagasi jõudnud.

Üldiselt võib aga ekspeditsiooni kordaläinuks lugeda. Ilus ja karge päev!

Lõhnabukett

Küpsetasin täna leiba. Mmmmm. Terve korter oleks täis olnud hurmavat leivalõhna. Aga polnud. Hoopis veidram ving heljus seal. Leivalõhn segatud värvilõhnaga. Need kaks üsnagi vastandlikku aroomi isegi harmoneerusid omavahel, kuigi see tulemus oli kummastav.

Leib tuli sellegipoolest imemaitsev (liiga maitsev arvestades asjalu, et mul on käsil projekt "saledaks kui soorebane"). Ja taburetid? Taburetid tulevad ilmselt ka imelised. Kui ma olen paar korda veel värvivingumürgituse saanud. Kui valmis saavad, eks ma siis keksin siin.

Jupats

On olemas riideid, mis teevad sind visuaalselt kõhnemaks või pikemaks või lühemaks.
Aga seda, et prillid kedagi lühemaks teeks, pole ma küll kuulnud. Aga just nii täna minuga juhtus. Sain oma uued prillid lõpuks kätte. Muidu pole nagu vigagi, aga need teevad mu lühikeseks. Kõnnin ringi ja tunnen, et jalad on kuidagi lühikesed ja maapind on kuidagi häbemata lähedal. Võtsin igaks juhuks prillid eest enne kui päris alamõõduliseks kahanen. Ilma prillideta oli täitsa normaalne. Panin prillid uuesti ette ja jälle - nagu päkapikk. Tundsin end täpselt nii:
Tea kas peab hakkama uute prillidega komplektis ka kõrgeid kontsi kandma, et üle lauaserva vaadata ulatuks?

Ja ühest asjast ma aru ei saa. Miks lühemaks? Oma pikkusega olen ma rahul. Need prillid võiks mu hoopis saledamaks teha!

Selginemine

Hahaa, mu aknapesuvedelik sulas täna lahti! Lõpuks ometi. Keegi tarkpea unustas sügisel suvise aknapesuvedeliku paaki ja talv tuli ootamatult. Siiamaani olen sõitnud ringi poole aasta sopp klaasidel. Nüüd sai lõpuks klaasid puhtaks. Ja mis ma aknast nägin? Kevad!

Oi, see tegi tuju heaks. Tõesti, õues oli nii mõnusalt soe ja päikseline ja räästad tilkusid nii lustakalt, et ei tekkinudki mingit soovi autosse istuda ja läksin hoopis jala. Mõnus. Selline helge tunne tuli. Oleks kohe esimest vastutulijat kallistada tahtnud. No et natukenegi oma rõõmu jagada.

Kahjuks kedagi vastu ei tulnud. Või siis õnneks. Vaevalt, et minu emotsioonipurset oleks osatud õigesti tõlgendada.

Kõndida oli aga mõnus. Kui poleks olnud parasjagu padutööpäev, oleks võtnud ette pikema retke. Oleks hulkunud pisut päikeselises kevademaitselises pärastlõunas ja nautinud vabadust. Aga mis vabadusest saab kesk töönädalat minusugune ametnikuraasuke rääkida. Ainult unistada võib.

Aga kuidagi helge olek on ikkagi! Päris hea vaheldus klassikalisele mudamasendusele

Kikkeriauh

Meie naabritel on veider koer. Selline identiteediprobleemidega. Ta arvab, et on kukk. Hakkab teine hommikul enne seitset haukuma, niuksuma ja ulguma ja laseb nii vähemalt selle ajani kuni ma end voodist välja ajan (ja see tähendab vähemalt pool tundi, enamasti kauemgi). Võibolla jätkab pärast ka, seda ma ei tea. Aga tüütu on see krants küll. Tegelikult ei saa ma muidugi kindlalt väita, et see üleüldse koer on. Ma pole kunagi teda näinud. Õues ta igastahes ei käi (ärge küsige, kuidas nad oma sanitaarprobleemid lahendavad). Võibolla on hoopis selline nähvits-koera häälega äratuskell. Sellisel juhul see oma eesmärki ei täida, sest kinni seda ei panda.

Naised saanis, saan metsas, vorst lõkkes

Mehed viisid meid naistepäeva puhul saaniga sõitma ja lõkke peal vorste kärsatama. Kõik käis suure saladuskatte all ja suurim eesmärk näis olevat meie segadusse ajamine. Ilmselt see suur salatsemine ajas neid endidki segadusse. Miks muidu nad pisut ära eksisid ja õigest kohast mööda sõitsid.
Saanisõit oli aga mõnus. Hobused oleks võinud pisut kiiremini kihutada ja kuljusehäält pidin ka ise juurde tegema (õnneks olen ma hästi varustatud ja väike kelluke on ikka taskus), aga muidu oli nagu päris. Ilus lumine mets. Hobused regedega ja meie saanitekkides soojas.
Ja tahmand vorstid maitsevad ka imeliselt. Isegi kui need on oma enda kulmude hinnaga kärsatatud.
Tore oli. Aitäh mehed!

Ja Unistaja, palju õnne sünnipäevaks!!!

Kiirkõne meister

Eile sai taas kord avalikus meedias esinetud. Kole.
Seda, et teised mu kaunist meloodilist häält porgandihäälse vingumisena kuulevad, seda ma juba tean. Aga see, et ma niiiiii kiiresti räägin, vot see tuli mulle üllatusena.
Uskumatu. Mulle on läbi ajaloo korduvalt tehtud vihjeid, et ma kiirelt räägin. Aga tõesti, nii kiiresti!!! Kuidas must üldse võimalik aru saada on?
Ilmselgelt on ühendus minu aju ja keele vahel palju kiirem kui aju ja kõrvade vahel.
Näikse, et on mul soov võimalikult kiirelt väljutada need 20000 sõna, mis iga naine pidi päevas keskmiselt rääkima.
Tegelt oleks päris huvitav teada, kui palju ma siis päevas räägin. Mpsile võib tunduda, et üle mõistuse palju, aga samas, enamuse ajast, mis ma siin tööl veedan, istun ma vaikselt arvuti taga ja ei räägi midagi. Vahel ainult telefoniga.
Mul oleks vaja sellist sõnaloendurit. Sammuloendur on ju olemas, miks ei võiks sõnaloendurit tekitada. Kuigi ilmselt saaks ta minu 20 000-st sõnast õhtuks kokku loetud umbes 7. Lihtsalt kui ma nii kiiresti räägin, nagu sealt raadiost kostus, siis vaevalt, et sõnaloendur suudaks sõnade vahesid eristada. Ehk tuleks üks pikk tühikuteta väärsõna.

Äpardunud lohetapja

Niu niu niu
Tahan puhata ja mängida!
Nii palju igatsugu jama on pinnale hulpinud, et ma kohe ei tea mida kogu selle hunnikuga peale hakata. Paneks hea meelega põlema. Aga mul on kuri kahtlus, et need jamad tõuseks fööniksina tuhast ja tuleks kümme korda hirmsamatena tagasi.
Suudaks ühegi neist jamalohest hukata. Aga ei. No ei õnnestu. Ja isegi kui mulle tundub, et nüüd on tõesti üks või teine asi oma õnneliku lõpuni jõudnud, siis tasub vaid kuu või kaks oodata ja juba ta tuleb mind taas kummitama. Nagu mingi paha vaim.
Üldiselt nutt ja hala!
Endal hakkas ka hale.

Tõeline talv

Vot see on õige talv! Just selline, nagu me teda tunneme - taevast tuleb mingit labrakat ja jalad on kõik see aeg märjad! Rinnuni hanged ja paukuv pakane pole ikka päris see, mis tõeline talv!

Jaanuar, veebruar, plärts

Jah, Plärts on tõesti kätte jõudnud. Pidin hommikul kummikud jalga panema, et läbi vee autoni kahlata. Hirm on, et kui see lumi nüüd ikka kõik korraga ära sulab ja taevast veel vihma juurde sajab, siis peab peatselt kummimadratsi appi võtma, et sellega tööle saada...