Jaa, selline vaatepilt võis nädalivahetusel täitsa reaalseks osutuda kui taipasite õigele poole vaadata. Mina tassisin nimelt iidsete hiidude kombel raskeid kive ja pildusin neid igas ilmakaares. Lammutasin. Destruktiivsed tööd on mulle ikka südamelähedased olnud. No nagu see igakevadine riisumine ja röövimine ja põletaminegi. Sai selgi aastal nina tahmaseks tehtud ja riisutud nii et siidikäpad rakkus.
Tööst vabal ajal lasime vibu. Mina Robin Hood, Wilhem Tell ja Aiäm Sorri ühes isiksuses hiilgasin muidugi oma erilise täpsuse ja suurepärase vibukäsisemise oskusega. Ja väikest viisi võib mind isegi võluriks nimetada. Kujutage ette ühe täpselt puusse sihitud lasuga õnnestus mul ühest noolest lausa kolm teha. Tehke järgi! Aga märklauad olid meil see-eest üle prahi. ise joonistasin. Lisaks klassikalisele liduvale seale saab meie viburajal küttida ka metsikut merekoletist ja õelat türann-draakonit. Merekoletis tuleb tunnistada on küll üpriski auklikuks kulunud juba, aga veel liigutab jõuetult oma kombitsaid, nii et roheline lima lendab loendamatutest noolehaavadest.
Peale kolme päeva riisumist, röövimist, lõhkumist, laamendamist ja vibureerimist on muidugi viimen kui jõuraas minu kätest kadunud nii et arvutiklahvidele vajutamine nõuab minult väljakannatamatut piina. Käel laiutab ilmatum sini-kolla-rohlekas.
P.S Õhtul panen illustratiivse osa ka juurde. Neile kes ei viitsi lugeda pikka teksti.
Tuleb tunnistada, et Pillest oli tõesti suur abi. Ilma temata oleks meil veel mitmeid päevi läinud, et riisumisele ring peale saada. Tänud ka mps-le, kes Pillele toeks ja abiks oli ja haigetele kohtadele peale puhus. Ilmad olid kenad ja meeleolu kõigil hea. Ka pirukad tulid Pillel jälle hästi välja.
VastaKustuta