Surnud sipelgad!!!!

Ja paluks nüüd käituda vastavalt. Naerma loomulikult hakata ei tohi.

Ehk siis lugu sellest kuidas päälinnas pidutsemas käidud sai. Ema joonistas mulle kodus kaardi Triinu korterist. Tal olid uskumatult head andmed. Isegi kapp oli täpselt seal kus kaardi põhiselt olema pidi. Ilma selleta oleks ma kardetavasti lootusetult ära eksinud.

Sünnipäev oli küll Triinul ja Sandral, aga ka mina sain kingituse. Tuleb lihtsalt õigete inimestega lähedasi suhteid hoida :D

Pidu ise oli tormiline. Koorusid lahti siiani saladuses püsinud suhted. Triin avaldas mulle nii hoogsalt armastust, et minu seelik selle peale laiali lagunes ja nööp laias kaares üle toa lendas. Põhjus võis muidugi peituda ka tangusalatis. Aga anna andeks Triin (ja Unistaja, sina ka). Ma armastan teid mõlemaid tõesti väga, aga ma olen oma naeratuse juba teisele ära lubanud.

Ja kui on vaja kedagi pimedas toas pikkuse, kaalu, vanuse, juuksevärvi, kinganumbri või tallinnakilupäevapühak teab mille järgi reastada, siis meie tiim oli igastahes vaieldamatult osavaim.

Aga peale eilset õhtut vaevlen ma tõsises identiteedikriisis. Ma ei tea kes ma olen. Kohutav. Rahvas räägib, et ma olevat vanem poliitikaga tegelev mitte naaberriikides elav euroopa naisterahvas, keda ma ei tunne ja mitte iial ära ei arva. Oh õnne.
Mulle ei meeldi oma ignoratsusega just uhkeldada, aga tõesti, polnud ma sellisest nimest, mis minu otsa ette kirjutati iial midagi kuulnud.

Sel hetkel kui mina magama läksin valitses koridoris tõsine umbsõlm, kust mõningased üksildased käed või jalad välja turritasid.

Tore pidu oli. Tähh kallid sünnipäevalapsed.

P.S nagu aru saate (kui saate) siis vaid mõningased märksõnad piust, ümberjutustamine pole minu tugevaim külg kunagi olnud. Pigem ülejutustamine.