Otsisin oma autokoolitunnistust. Loomulikult ei leidnud ma seda ja kui seda voodi all ka pole, siis pole seda kusagil (voodi alla pole ma igaks juhuks veel vaadanud, sest kahju on lootust nii vara tappa). Leidsin aga terve sahtlitäie nostalgiat. Vanad päevikud, "Minu sõbrad", pühendustega tšekikogu... Olid ajad, olid ajad. Kui te mulle järgmisel korral külla tulete, siis näitan teile uhkusega oma tšekikogu! Siis võite vaadata ja suu lahti imestada, kuidas mul küll on õnnestunud selliseid rariteete hankida.
Ma ütlen teile saladuse - pühendumus, pühendumus viib sihile!
Täna muideks liigutasime äärmise pühendumusega Ketsi paika. Nii nagu kord ja kohus.
Sobrasin natuke oma sahtlis ka ja leidsin sealt kirjaklambritega kinni pandud paberi, mille peale on kirjutatud Hindamatu tšekikogu :) Ja nimi ei valeta - see on tõesti hindamatu ja rariteedirohke.
VastaKustutamhmh, nagu minu omagi. Muuseas on seal kahel tšekil kirjas, et ma oskan Unsitajast paremini malet mängida ja kolmandal on kirjas selle edu saladus...
VastaKustutaKõige esimese pühendusega tšeki sain ma 12.05.2005 ja sellele kirjutas pühenudse Koidula ise...Kasutades Petersoni luuleridu ja Mpsi käekirja...
Tšekkide puhul ongi hea see, et nad on tateeritud.
Ja ma siiamaani imestan kuidas ma selle neetud baka-kraadi sain kui ma lõputöö kirjutamise ajal igal jumalama õhtul illekas istusin.