Pikkus pole oluline

Kui keegi soovib lugeda võrtsjärve külastuse reisikirja, siis pöörduda minu poole viisaka palvega ja ma võimaldan seda. Põhjus, miks ma seda üles ei riputa on lihtne - see on lihtsalt liiga pikk.

käekell on kadunud ja päiksekell ei aita

Mäletate, ma kurtsin kunagi, et aeg teeb minuga nalja.
No ta teeb seda edasi.
Kõigepealt eile hommikul arvutit tööle lülitades hakkas see mulle imelikke küsimusi esitama.
"Hei hei hei, mina keeran siin kella, mis sa sellest arvad?" hõikas arvuti varahommikune entusiasm hääles.
"Keera kui tahad, mis mul sellest," torisesin vastu.
Alles tunde hiljem jõudis mulle kohale, miks ta nii käitus.
"Aaah, muidugi, kellade keeramine!" lõi Pille käega vastu pead ja keeras igaks hjuhuks kõik kellad majas tunni (või kindluse mõttes isegi kaks tundi) taha.
Sellega loomulikult kellanali ei lõppenud. Matkaraja ääres nt oli iga natukese aja tagant näha hüljatud käokellasid. Terve õhtu aga vaatasin ma oma rannet lootes sealt miskit kellaaega välja lugeda. Minu käekell, mis oli siiamaani minu ainus side reaalse ajaga, otsustas nimelt maailma avastama minna. Millegipärast tahtis ta seda aga iseeseisvalt teha. Juu ma siis pole piisavalt hea reisikaaslane.
Ja siis läksid kõik äratuskellad lolliks. Pole ju normaalne kui nad üksteise järel keset kõige sügavamat öötundi helisema hakkavad. See on taas üks neid paranormaalseid nähtusi, mida mina oma peakesega seletada ei oska... No lihtsalt ei oska.
Ei, ma ütlen, et aeg on lolliks läinud.
Ma ootan põnevusega, et mis ta järgmisena välja mõtleb. Kardan kõige hullemat.

Näe siga lendab!!!

Täna viidi läbi füüsikaalustalasid kõigutav katse. Uuriti viineripirukate aerodünaamilisi omadusi ja selgus, et raskusjõu mõjul eraldub viiner saiast!
Vaadake. Ühe viineripiruka mass on 60 g Kui viiner moodustab sellest 32%, siis on viineri mass 19,2 g ja saia mass seega 40,8 g.
Newton on mingil nõrkushetkel väitnud, et F=m*g
vabalt langevale viinerile mõjub raskusjõud 0,2N, saiale aga u 0,4N. Nagu näha on viinerile mõjuv raskusjõud enam kui poole väiksem.
Nüüd te muidugi tulete ütlema, et aga Galilei väitis, et erineva massiga kehad langevad ühekiirelt (katse püssi ja kahurikuuliga Pisa tornis). Jah, seda nad teevad, aga see eeldab vaba langemist. Viineripiruka langemine pole aga vaba. Miks? No vaadake, sai üritab palju kiiremini maani jõuda (loogiline ju, sest must on sinu mullapinda, mida higis haritud, et vili võrsuda võiks täies ja saiaks saada), samas viiner ihkab lennata (see on kah loogiline. Suur osa viinerist oli teoreetiliselt kunagi siga ja sead on ju tuntud lendajad). Siin toimub arvamuste lahknemine.


Järgmises osas uurime kuidas moos piruka sisse eksib.

P.S Muideks ma arvan, et Newtonile ei kukkunud mitte õun vaid viineripirukas pähe.

Mürgistuse mõju all...

Eile avastasin endas pedagoogilise külje. Minust saab õpetaja! Mida täpselt õpetama hakkan, see polegi oluline, aga igatahes annan ma palju koduseid ülesandeid. Maariš sai oma ülesande juba kätte. Tagumine esitamise tähtaeg on esmaspäev (31.10.05). Kui selleks ajaks pole kodune ülesanne minu kätte toimetuatud, siis hoolitsen ma isiklikult selle eest, et ta eksamile ei pääseks.
Kui juba päev oli saanud sellise pedagoogilise alatooni, siis tuli see järjepidavuse huvides ka pedagoogiliselt lõpetada. Toimus füüsikute tudengiks saamise koolitus. Kavas oli lühike loeng, seminar ja siis praktikum. Võite isegi arvata kui pettunud me olime, kui füüsikud kohalegi ei ilmunud. See oli kindlasti esimene õppetööline üritus, kust need usinad õppurid puudusid.
Õppevahendite riknemise kartuses tuli need siiski hävitada. Meie, peaaegu et karsklased, oleksime ilmselgelt hätta jäänud, kuid õnneks oli meil sel korral Sandra. Tema pühaks missiooniks on ikka olnud maailma päästmine alkoholi ikkeist.*

Õhtul Liina juurest ära tulles avastasin paanikaga, et keegi oli õhu ära mürgitanud. Ma üritasin küll võimalikult vähe hingata, kuid juba oli hilja, olin tõmmanud kopsudesse seda uimastavat mürki ja vaikselt kui öövari hakkas see minu üle võimust võtma. Käed jalad muutusid pehmeks kui keedetud makaronid, silmad vajusid vägisi kinni ja rammestus kui kleepuv mesi vajus mu peale. Suutsin mina vaevalt esimese pingini roomata ja sinna pikali visata kui juba kattis öö mind oma pehme suletekiga. Viimane asi, mida ma veel läbi mürgiudu mäletan oli see, et keegi seisis mu peatsis ja õõtsutas vaikselt mu hällikest ning laulis mahedalt kui ojake:
"Linnukene, kes sind hällitas, kes kiigutas?
Tuuleema hällitas, tuuleema kiigutas"
Järgmine asi mida ma mäletan on see, et mingi paadikas üritas minu pinki üle võlli keerata ja karjus minu peale, et mina olevat tema aseme ära võtnud. See oli kohutav ärkamine. Uinumise mesimagususest oli jäänud vaid kleepuv mälestus, mis mind pingilt maha kukkumast hoidis. Jaanikat ja Sandrat, kellega koos ma sajandeid tagasi Liina juurest väljusin, polnud kusagil näha. Kõik minu väärisesemed - rahakott, telefon, fotokas, isegi võtmed - olid kadunud koos nendega. Reeturid sellised.
Hakkasin siis kodu poole astuma. Kõik ihuliikmed olid külmast kanged kui puuhalud. Komberdasin siis edasi nagu viletsalt laotud puuriit. Kui koju jõudsin, avastasin eest segamini aetud toa, keegi norskas minu voodis ja õhus oli tunda mingit kirbet lõhna.

Nüüd, mil ma olen oma tuba kõvasti õhutanud, hakkab olukord vaikselt normaliseeruma. Öised seiklused on unustusteuttu uppumas ja mina olen valmis uuteks üllatusteks, mis sellel päeval mulle pakkuda on.

P.S kes käis Maariši juures makaroonepeol, see võibolla mäletab, et ühel hetkel hakkas Pille rääkima midagi väga segast lilladest ja rohelistest täppidest, mis kaovad ja tegelikult ei kao jne. No ma mõtlesin seda. Mulle irmsasti meeldivad igatsugu optilised illusioonid. Uskumatu, mida silmad aju koostöös võivad välja mõelda. See film mida ma neljapäeval vaatamas käisin oli osaliselt sama tüüpi. Seal räägiti reaalsuse suhtelisusest. See oli lahe. Mulle tõsiselt meeldis.

* Siinkohal tervitused Sandra emale. Võtsin noomitust kuulda :D

Oo õnnis vaikus...

Täna ommikul ei pannudki ma nö käimatõmbamise muusikaks lambukese plaati. Selle asemele korrladasin pahaaimamatutele majaelanikele tõeliselt raputava äratuse täisvõimsusel Human groundi näol!
Naabrid olid nii üllatunud, et isegi titt jäi vait (ja see juba on midagi).
Praeguseks, olles kuulanud vähemalt 4 korda täisvõimsuselt seda plaati, tunnen et vaikus on ikka äärmiselt hea.
Ei, mul pole selle muusika vastu pmt midagi. Vajab natuke harjumist. Eriti soovitav on seda kuulata siis kui peas on jälle liiga palju imelikke mõtteid. See nimelt hirmutab kõik kahtlased mõtted pakku ja et asi oleks kindel, siis tapab ära iga vähegi töötava ajuraku, taob kaikaga vastu pead, uputab, lämmatab, kägistab ja jätab lõpuks kuhugi kraavi õhku ahmima. Oo õnnis hapnik, oo õnnis vaikus!

ütles Pille ja pani pleieri taas tööle...

Kapteni päevik. Aasta 35724

Reisi 45. päev.
Õhuga reageerides tõmbub tükki!!!

Kes mõistaks küsida, et teadja vastaks, kui küsimused vastuseid ei kätke?

Hehh, täna olin ma erilises vaidlemistujus. Vaidlesin vaid et vaielda ja õnneks on meil Maariš kes on alati nõus vaidlema. Täna olin ma nõus kõike tõestama. Kui teie oleks öelnud, et maakera on kerakujuline, oleks mina vankumatult väitnud, et hoopis kolmnurkne!!!
Aga üks asi ei anna mulle rahu. Ma tean küll, et olen meisterkeerutaja. Aga kas ma olen kunagi jätnud OTSE vastamata kui mult on OTSE küsitud? Mõni konkreetne näide paluks. Ses suhtes, et oma mälu järgi ma vastan ikka kui vaid võimalik.

Põmm (keegi lõi peaga vastu seina)

Hehh, täna on olnud üks üle ootuste uvitav päev. Loomulikult kui keegi suudab pidada uvitavaks peaaegu katkematut jõuetuna lebamist ja liitrite viisi umbrohuleotiste joomist.
Millest siis selline enneolematu aktiivsus? No Margus pakkus välja, et see on sellest kui olematu miniseelikuga tln-trt maanteel ääletada. Mina kahtlustan, et see soodalisus on minu peast (või südamest nagu mõni kahtlustas) laienenud üle kogu minu keha ja omab kohutavaid tagajärgi. On kellelgi paremaid pakkumisi?
Meditsiinilise madalseisu tõttu õnnestus mul aga leida üks äärmiselt uvitav netilehekülg. Seal sai nimelt igasuguseid ühikuid teistesse ühikutesse ümber arvutada. Võibolla teid uvitab, mitu oomi te vana olete või mitu aastat teil palavikku on? Kusjuures arvutused olid äärmiselt keerukad nt (oomides vanuse arvutamine seisnes sellel enamikule inimestest teadatuntud faktil, et inimese vananedes tema takistus suureneb). Igatahes selgus, et mul on 23 aastat ja 28 päeva palavikku (temperatuur arvutati mingi molekulide tasandil. Umbes selle järgi, et kui palju kuumeneb mingites tingimustes mingi gaas, mingi aja jooksul).

Hehh, 177 sõna tuli, arvestades, et suurem osa sellest on postpalavikuline sonimine, siis polegi ju nii paha, ainult 49 sõna üle lubatud normi.

Registreerumise leht

Kolmapäeval pakutakse taas julgematele Vaksali punkris süüa. Toit valmub orjenteeruvalt kella 19.02 paiku. Seekord on suure tõenäosusega menüüs miski kardulavorm vms.
Olete kõik oodatud. Aga et ma teaks kui palju kartuleid koorida, siis paluks registreeruda. Osavõtumaksu pole. See siin on registreerumisleht!
Registreerumine lõppeb kolmapäeval kell 12.45

P.S kui kellelgi on miskeid erisoove, siis võib needki lisada.

Päevablogi sissekanne

Nii, suured seiklused on selja taga, suured pidustused ka. Ja kuidas saaks juhtuda selline uskumatu lugu, et need Pille blogis ei kajastuks. Oo ei. Las see pretsedent jääda kuhugi tulevikku.

Nii siis kallid blogilugejad, siin teile väike ülevaade päevasündmustest (kahjuks pildimaterjali ei tule, kuna minu supperdupperdigipigifotokas jäi päälinna).

Kõigepealt uudiseid majandusküljelt. Mina kui statsionaarselt finantsraskustes vaevlev vaene üliõpilane otsustasin, et hakkan kokkuhoidlikult elama. Kuna on asju, mille pealt Pille lihtsalt ei oska/saa/taha kokku hoida (nt sõbrad, pidutsemine, uitmõtted, mis vajavad täideviimist jne) otsustasin säästa raha söögi ja transpordi arvelt. Ehk kui on valida tsirkuse ja leiva vahel, siis valin kõhklematult tsirkuse. Elama hakkan õhust ja armastusest (sellest on ennegi elatud) ja bussid, trommid, trallid, rongid ja lennukid vahetan pöidlaküüdi vastu. Miks? Kohe seletan.

Pöidlaküüdi plussid:

• Odav (no ausõna, bussipiletite hinnad on ikka ülearu kõrgeks tõusnud, kuidagi ei raatsi maksta.)
• Saab kiiresti kohale (Tallin-tartu maanteel hääletades on minu keskmine auto peale saamise kiirus olnud seniste kogemuste põhjal täpselt 12 minutit. Ma nimelt võtan alati aega, nii statistika mõttes, et kaua läheb. Ja ükskõik kui kaua ma ka tee ääres seisnud poleks, ikka oleks mul bussiga kauem läinud. Autod on lihtsalt kiiremad. Eriti see eelviimane. Ma oidsin silma peal kiirusemõõdikul. Keskmine kiirus oli mingi 120 km/h, ja alla 100 km/h langes kiirus vaid umbes 3 korral).
• Mugav - no kuulge, kumba teie ise eelistaksite, kas sõita tuubil täis bussis kus sinu taga istub väike laps, kes pidevalt karjub ja jalgadega vastu tooli taob ning sinu kõrval istub haisev vanamees, kes su õlale magama jääb või siis viimase peal bemmis, kus on ruumi laialt, mugavad istmed ja mõnus muss?
• Huvitav seltskond - võimalus kohtuda uute ja vägagi huvitavate inimestega. See musta (jah Kairi, paluks mitte vaielda, see oli must) bemmi juht oli näiteks äärmiselt huvitav. Tõsi, ta kannatas selgelt suhtlemisvaeguse all. Terve tee ta rääkis midagi. Oma elust, oma tööst, teiste eludest, teiste töödest, oma perest, teiste peredest, näitas isegi perepilte. Kusjuures ta ilmselgelt ei oodanudki erilist kaasasuhtlemist. Mina isegi ei üritanud kuulata, mida ta rääkis. Kairi paar korda ikka viisakuse mõttes noogutas ja jahitas/eitas. Aga ei tore mehike oli. Andis meile isegi oma tel nr, et kui me peaks tahtma nädala lõpus Tartusse tagasi saada, siis muudkui helistagu ainult talle, ja niisama võib ka elistada, kui igav on või rääkida tahab või miski mure südamel ja kui ei helista pole ka hullu. IRW. Kui lõpuks Tlnas autost välja saime, siis ikka naersime Kairiga mõnuga.
• Uudsus - Iga reis on eriline. Igavaks lihtsalt ei saa muutuda. Kaht ühesugust reisi lihtsalt ei teki.

Püidlaküüdi miinused:

• Noh sind võidakse alati röövida, vägistada, tappa jätta kuhugi kraavi vedelema.

Aga hääletamise puhul on vähemalt teoreetiline võimalus, et ma jõuan kohale üritusele, millest ma mitte ei tahaks loobuda. Ja jõudsingi. Vastupidiselt tavatranspordikasutajatele veel ilma igasuguste äparduste ja hilinemisteta.
Ma ütleks lausa, et ma olin esimene, kes väljalennule kohale jõudis. Suurem osa rahvast tuli viimase otsa teest rongiga, mistõttu on loomulik, et nad jäid ca 1 h hiljaks. Nad lihtsalt ei osanud arvestada seda meeletut teeremonti, mis seal raudtee juures oli. No seda, millest ma Maarišit hoiatada üritasin, aga millegipärast ei võtnud ta mind tõsiselt.

Aga kohale jõudsid lõpuks kõik. Ja pidu võiski alata!!!

Õhtu hitt oli loomulikult tatar. Vaevalt olin mina saanud uksest sisse astutud, kui mind käsipidi kööki veeti ja näidati seda imerooga, mis juba kolmandat nädalat seal ahjus haudus. Tegelikult tehakse parimat tatart loomulikult nii*, et juba kaks aastat varem hakatakse seda madalal temperatuuril hautama. Esimesel paaril kuul tuleb iga 5 tunni tagant segada ja puljongiga kasta, hiljem võib seda intervalli pikendada nii 7-8 tunni peale. Kusjuures eriti hõrgu maitse annab see, kui vahepeal (nii 13-15 kuud peale küpsetamise alustamist) tatar termokotiga maha matta ja lihtsalt paariks kuuks see "küpsema" jätta.
Aga ei, ma olen jälle oma lobisemisega teemast kõrvale kaldunud, ega seal siis ainult tatart polnud. Oo ei, kaugel sellest. Seal olid ka näiteks selline kogus porgandeid, millest oleks jätkunud kõikide nälgivate Aafrika jänkulaste toitmiseks (meile muidugist mitte). Laual olid muu hulgas ka viinerid ja vorstid, mis tõsi küll läksid aia taha, kuna paaril viineril jäid otsad lahti lõikmata (ja kõik teavad, et sellega rikub kogu partii ära). Õnneks oli kogunenud selline vähenõudlik kamp, kes suutsid ka kinnise otsaga viinerist imemaitsvat viineribooli teha.
Need kes viinerijoogist ei hoolinud võisid tarbida mida iganes. Jaanika veinikeldrisse oleks võinud ära eksida. (mitte, et see nii suur oleks olnud, aga kui piisavalt palju kohalike oludega tutvuda ja manustada erinevate mandrite veine, siis oleks igasugune eksimine täiesti tõenäoline.)
Vestlusteemad olid meil sellised sünge võitu, tuleb mainida. Algas asi selleks, et ka ülejäänud rahvas sai teada meie kambakeses vaikselt populaarsust võitavast hobist - hauakivide kogumisest. Ja kus on juba hakuakivid, sealt tulevad ka hauad, surnud, libasurnud, varjusurnud jne. Ja ükskõik kuhu mujale juttu ka ei suunatud, lõpuks jõudis see ikka ühte ja samma kohta tagasi.

Ja siis lauldi!!! Minu jaoks oli pidu korraga kordaläinuks nimetatud. Te ju kõik teate, kuidas meistermöödalaulik suhtub laulmisesse? Nuvot! Aga seekord oli tegu erilise laulupeoga. Vaadake tavaliselt on nõnda, et alguses hakatakse suure kambaga laulma, aga mida aeg edasi, seda vähemaks jääb lauljaid. Mingil hetkel on meid neli, siis kolm, siis jääme mina ja Mps kahekesi laulma ja siis paneb Tambet pilli kotti ja mina ei saa ju ometi üksi edasi laulda (väga erinevatel põhjustel, millest absoluutne viisipidamatus pole mitte viimane). Aga vot seekord oli teistmoodi. Umbes esimest korda ajaloos ei lõppenud laulupidu orkestri lahkumisega. Oo ei, meie Vivianiga lõõritasime edasi! Või noh, mis lõõritamisest siin rääkida saab. Kraaksumine pigem. Mul oli juba enne laulma hakkamist kurk haige ja see, et mul hommikul üldse mõni piiks kurgust läbi puges oli ainult tänu Vanale Heale Tallinnale ja eriti rõveda maitsega Henneseyle (pole tõesti minu maitse, aga meditsinilistel eesmärkidel tuli sellega kurku määrida). Igatahes andsin endast parima, et meie "orkester" magada ei saaks.
Ega talle eriti uneaega ette nähtud polnudki. Mõni pidi esinema minema. Paras (ma tean, et olen õel)! Sai viimane isegi bussipeatusesse saadetud. Väikeste tagamõtetega loomulikult. Mul oli vaja teada, kust kaudu ma ise järgmisel päeval lahkuma peaks.
Tagasi Jaanika residentsi jõudnuna tegin isegi sümboolse uinaku, kuigi ainus mis ma sellega saavutasin oli ca 1 h imehuvitavaid unenägusid. Mingist puhkusest küll rääkida ei saanud. Jälle oli see rumal rahutus kallal. Magamata öid ja tundide viisi laulmist ei peeta üldiselt parimaks soodaisminduse ravimiks. Minu arust on need lausa vastunäidustatud. Igatahes ommikul oli veel imelikum tunne kui mul viimase 4 päeva jooksul on olnud. Lokkav hullumeelsus.

Kusjuures iseeneses on ju tegu positiivse olukorraga. See soodaism pärsib küll märgatavalt mõtlemisvõimet, aga seeeest varustab mind teadmata päritoluga õnne/heaolu/rõõmutundega. Ja see on ju hea. Ma pole juba ei tea mis ajast altes kurb olnud (ei meenugi viimast korda, aga see võib tulla ka sellest, et see aeg ei ole oma trikitamist lõpetanud). Ma ainult loodan, et praegune meeletu eufooria ei tähenda tulevikus miskit tasakaalustavat masendust, sest sellisel juhul on küll ämber (ja väga suur ämber kusjuures).

Selle soodaismi tulemusel ei suutnud ma kuidagi passida ja oodata kuni teised ärkama hakkavad. Ei, mul oli vaja liikuda luua ja lehvitada. Lennata! Aga toas on kitsa võitu. Selline puurilinnu tunne tuleb peale. Võtsin siis jalad selga (mis imelik väljend!!!) ja asusin oma öösel omandatud linnageograafilisi teadmisi rakendama. Tuleb mainida, et öösel on kõik kassid hallid ja kõik tänavad oopis teistsugused kui valguse käes. Õnneks pole mul kunagi orjenteerumisega raskusi olnud. Ma lihtsalt lähen suvalises suunas ja pärast tuleb välja, et see oligi õige suund. Ja väga õige ajastus, sest ma jõudsin täpselt bussi saabumise hetkeks peatusesse. Kuna üle 10 eeklooma polnud ma nõus transpordi peale kulutama, siis tuli mul ette võtta väike matk linna serva. Loomulikult oleks võinud ma ka viru keskuse kõrval hääletama hakata, aga ma millegipärast kahtlen selle mõtte headuses. Lihtsalt on selline kahtlus. Aga mis puutub kõndimisse, siis selle vastu polnud mul midagi. Tegelikult oleks ma soodaismi mõju all kasvõi Tartusse välja kõmpinud, lihtsalt selline kohutav rahutus oli kallal, aga siiski siiski kusagil ajusügavustes leidus veel üks hall rakuke, mis polnud nakatunud selle kohutava haigusega ja see ütles mulle, et Pille, ära mängi lolli. Ja see mõjus. Tõsi, see rakuke ei suutnud mind ümber veenda, et üksinda hääletamine pole hea idee.

Aga mida oli mul karta. Ma mäletan, et Kaie garanteeris, et ma saan kindlalt auto peale ja Mps käskis auto nr meele jätta ja kui mind ei viida sinna kohta kuhu ma tahan, siis pidavat õnnetul juhil tulema temaga tegemist teha (see tuli küll grammatiliselt keeruline lause...).

Sellist hirmu, et auto peale ei saa, sellist ei olnud, esiteks olid mul olemas kõige olulisemad hääletaja atribuudid (kindad) ja teiseks oli mul ju tel nr, kuhu võis alati helistada kui küüti vaja oli :D Mitte, et ma seda kasutada oleks kavatsenud, aga ikkagi.

Nii ma seisingi 12 minutit ja vaatsin kuidas suured reisilennukid tõusid ja uttu haihtusid (või no pilvedesse, aga küsimus on niikuinii valdavalt kõrguses).
Üsna üksi ta tõusis ja lahkus,
kadus öösse, mis must nagu tõrv.
Ainult tähed ta minekut saatsid,
teda kuulis vaid jumala kõrv
/H. Jürisson/

12 minuti pärast saabus taas must bemm** ja viis mu Tartusse.
Ja siin ma nüüd olen. Ikka veel peast sooda. Lisaks sellele veel unine, hääletu, keeletu ja veel kord unine. Aga muidu on siin nagu jõulud. Sain kodust suure humanitaarabi paki (siin kohal on õige aeg edastada suured tänud prk Kallase kullerifirmale, kes toimetab pakid uksest ukseni. Isegi kui mõni uks asub 5 korrusel ja pakk kaalub umbes 100 kilo. Suured tänud). Seal pakis on peaaegu kõike, mida hing ihaldada võiks.

Ehh, ma vaatan, et mõne blogisissekanded venivad ikka irmus pikaks. Peaks vist mingi sõnadepiirangu endale peale panema. Mitte üle 126 sõna blogi kohta. Mis te sellest arvate?

* retsept pärit kokanduseksperdilt
** tõsi küll, umbes 10 aastat vanem mudel kui Tlnna minnes, aga siiski.

I´m going slightly mad...

Kuna mul on omme joonistamise tähtaeg, siis olen ma hoolega tegelenud terve päeva sellega, et mitte ometi valmis jõuda. Lihtsalt nii uskumatult palju muid asju on vaja korda saata!

Aga ausõna, proovi sa joonistada kui kogu aeg kaovad ära sellised eluolulised pisiasjad nagu kustutuskumm, teritaja, õiget värvi pliiatsid ja täna õnnestus mul isegi pooleli olev pilt ära kaotada!!! Minu tuba on max 10 ruutmeetrit suur. Peab olema ikka tõeliselt osav, et asju ära kaotada siia avarustesse!
Aga kuna joonistamine tundus täna sellise kõrvalise asjana, siis otsustasin lahedada teritajakadumise probleemi! Veinipudeli ja mäkaiveriteibi abil suutsin luua sellise pliaatsiterituskeskuse, et oi oi oi ja uina muina. See juba niisama lihtsalt kadunud asjade maale ei lippa!

Aga see oli väikseim probleem, millega mul tuli joonistamisega seoses rinda pista. kõige keerulisem oli probleem, et kuidas jääd joonistada, nii et lapsed saaks aru, et pildil on kujutatud just jääd, mitte sula, lund, külma, tuisku ega lumehelvest. Problemo magniffico! Kaie andis nõu, et võiksin jääkuubikuid joonistada. See tundus päris hea ideena. Jääkuubikut ikka millegi muuga segi ei aja. Järgmine probleem oli aga, et kas teha need kuubikud viski või rummi sisse? Ja siis tabas mind inspiratsioon! Miks mitte joonistada sõna "külm" tähistamiseks nt härmas viinapudelit? Ja oh, sel hetkel oleks ma igasuguste sõnade jaoks leidnud 2. klassi juntsudele sobivad seletused!!!

Üldse on kohutavalt keeruline joonistada kui oled selline nagu mina täna. Peast täitsa SOODA (ei pea siin silmas ühtegi jänenenest).
- Aga Pille, miks sa ei räägi lähemalt sellest?
- Kui lähedalt?
- Kui lähedal on lähedal?
- Oleneb kes küsib?
- Mina küsin (kostab õõnes hääl)!
- Eino sinule ei saa ma rääkida küll lähemalt kui 2 meetrit!
- No räägi siis kahegi meetri kauguselt. Milles see sinu soodalisus seisneb?
- Ah, lihtsalt päev otsa on selline eriti tšoga tunne olnud. Ma ei suuda normaalselt mõelda, ma ei suuda absoluutselt keskenduda, minu mõtted tormavad ringi nagu oleneks sellest nende elu, minu süda hüppab aegajalt korraga nii kõrgust, kaugust kui kolmikut, ma ei suuda mõelda tõsistest asjadest, ma ei suuda mõelda asjalikest asjadest, mul on tunne, et lendamine on vaid tiivasirutuse kaugusel, mul pole küll tiibu, aga nende puudumine mind täna ei morjenda ja ma kardan ja ma ei karda ja ma kardan ja ma ei karda ja ma tunnen end ilusa ja heana, aeg tormab edasi nii meeletu kiirusega samas kui igasse sekundisse mahub terve igavik, pliiats ei püsi mu käes, kustukummid jooksevad tormi kadunud asjade maale, minu toas kasvavad puud, mul pole postkastis ühtegi kirja ja ma ei kurvasta, ma ei tunne külma, ma ei tunne kuuma, ma näen öösiti imelikke unesid, ma ei suuda koostada tavainimesele arusaadavaid lauseid, ma ei tunnista muid kirjavahemärke kui hüüumärke, ma ei kurvastagi kui inimesed minuga msn-is ei räägi, ma näen ommikutaevas ilusaid roosasid pilvi, rahu ei ole ja rõõm on mu rahutus kehas, kihiseb õhus mu mõtete pöörane pilv, ma märkan kui ilusad kõik inimesed on, mul on tunne, et kõik laabub ja läheb just nii nagu peab ja see on hea ja samas nii uskumatu aga tean, kord lendame Marsile, ma tean ja ma loodan, ma usun, ma tahan kaasa minna ma sinna ju ometi teel...
- wow, tõesti sooda peast. Muide sa ületasid kahe meetri joone!
- Ei või olla? Kui hirmus!!! Kui paljuga?
- Fotorobot näitas, et varvas oli üle joone! Piirjoonel on selgelt näha sinu varbamärki!
- Oo ei! Kas see tähendab disklaffi???
- Mul on kahju...
- Oh dear!

raport Lollidemaa puukooli katsepõllult

Eile õhtul siis kogunes Vaksali punkrisse kari finantsdendrolooge. Loomulikult olid nad näljased. Vastavalt uuele külakorrale* oli minu kord vaeseid üliõpilasi toita. Mõtlesin, et pakun neile siis ehtüliõpilaslikku toitu. Minu endagi üllatuseks selgus, et minusugune supperkokk pole iial oma elus praekartuleid teinud.

Minu jaoks isiklikult oli tegu tulusa õhtupoolikuga, mul õnnestus tervelt pokaalijagu killuõnne muretseda. Lisaks sain hulgaliselt konstruktiivset kunstikriitikat, mille tulemusel otsustasin veidikeseks ajaks jätta kõhukinisuse all kannatavate kõrbeelukate joonistamise ja keskenduda mitte nii väärmõistetavatele termomeetritele.
Lisaks sai veel teha öiseid eksperimente pimedatel Tartu tänavatel.

Aga kui ma koju jõudsin ja saabus nagu magamamineku aeg siis polnud üldse und. Lugesin siis kuni kella kaheni. Seejärel magasin kuni kella viieni ja seejärel vaatasin kella poole kaheksani taas neid imeilusaid sõltuvust tekitavaid kiusatuslikke unesid (tean täpselt ajalist jaotust, vaatasin vahepeal kella).

Ommikul kui ma viimase unenäo subtiitrite vaatamise lõpetasin ja kiri: "häpi end" oli hajunud, tegin silmad lahti ja oh seda õudu, ma polnudki oma toas, kusagil võsas allika kõrval oopis!!! Müstika.

*Kolmapäeviti saab etteteatamisel vaksali punkrist süüa. Kõik, kelle kõht kannatab minu eksperimente välja, on oodatud.

Teadaanne*

Vaksali punkris toimus massiline suveajale üleminek**.

* ei tea isegi millest inspireeritud selline pealkiri
**kui aeg võib minuga jamada, siis võin mina ajaga kah jamada.

P.S Kas keeg on viimasel ajal ööpäeva pikkust mõõtnud. Mina kaldun arvama, et see on tegelikult mingitel kosmilistel põhjustel veninud vähemalt kahekordseks. Maakera pöörlebaeglasemalt vms.

Äratuskella terror!

Täna hommikune äratus oli julm. Minu äratuskell ei hakanud mitte tavapäraselt vaikselt vihjama, et kui sa nii kena oleksid, siis on varsti soovituslik ärkamise aeg. Et lõpeta oma unenäod ilusasti ära ja siis vaatame edasi.
Oo ei. Kus sa sellega. Tal on nüüd karmimad võtted.
Enne kukke ja koitu hakkas mu telefonike karjuma. Ta lõi mulle panniga vastu pead, keeras mind koos madratsiga voodist välja ja viskas veel kopsikutäie külma vett kah kaela.
Tõsi, võibolla sellest tulenevalt oli mul täna ka ommikul aega süüa. Mul oli ikkagi tavapärase 15 minuti asemel tubli 30 minutit ommikusteks tegemisteks.

Ossa põder

I'm going slightly mad...
Oh dear

Kuulge, lõpetage ära! ma küsin ausalt, kes see jamab ajaga? See lihtsalt ei ole normaalne. Mina ei tea, milles asi, aga viimasel ajal ei tööta enam aeg nii nagu ta vanasti tegi. Minu päevad on vähemalt 68 h pikad. See on kindel. kuidas muidu saaks peale paari tunni pikkust joonistamist tunduda, et ma polegi viimase viie aasta jooksul mitte millegi muuga tegelenud. Pidu, mis toimus eile õhtul oleks justkui olnud nädala eest ja üleeilset pidu ma peaaegu enam ei mäletagi. Lihtsalt nii ammu toimus see. Ja õhtul kui hakkan magama minema, siis olen lõpptulemuseks nii otsatult väsinud, et ei suuda isegi meenutada mida üldse magaminie tähendab. Ommik on nii kaugel!!!
Selles jamast tulenevalt kipub ka igavus kergelt kallale (teate ju, et igavus on minu suurim vaenlane) kui juba kaks päeva pole midagi erakordset, enneolematut või üllatavat toimunud, siis vaagun ma juba elu ja surma vahel. Igavus tapab.
Oh dear
Mina ka ei tea, mis see on. Mingi sügisene nuuskmõmmikulik rahutus on hinges. Lihtsalt ei suuda kuidagi ühe koha peal istuda. Hirmus soov on pakkida suupill seljakotti ning lihtsalt ära minna ja mitte enne kevadet tagasi tulla. Ja kui veel juhtun märkama parvedesse kogunevaid rändlinde, siis nean maa põhja seda, kes lammastele tiibu ei andnud. Isegi sead lendavad, miks siis mitte lambad?

Selle asemel, et lennata istun mina aga oma betoonkingaga kõige sügavama süviku põhjas (kus muideks on aegajalt päris huvitav, võib näha naljakaid helkivaid kalu ja puha). Ei, ärge arvake, et mul oleks jälle masendus. Seekord mitte. Täna pole ju veel reede kah ja pealegi alles suhteliselt hommik. Hommikuti on mul ikka hea tuju. See tuleb unenägudest. Alles eile (või oli see viiskuümmend aastat tagasi) nägin ma nii ilusat unenägu, et lihtsalt ei raatsinud üles äragata. Kui see nii jätkub, et unenäod on ilusamad kui päriselu, siis ühel ommikul ma lihtsalt keeldun üles ärkamast. Siis võite mind unenäo maailma vaatama tulla, kuigi ma hoiatan, seal võib telie meeldima hakata...

Oh dear

Ahjaa, ma pidin kirjutama veel imaginaarsest füüsikust. Pole midagi teha, tegu on lihtsalt niivõrd blogitava noormehega. No kuulge, kui paljudel teist on juhtunud nii, et lähed kodust ära ja jätad endast maha sellise ilusa läbukese ja koju tulles avastad, et füüsik on su toa ära koristanud, nõud ära pesnud ja ootab sind, et sulle unejuttu rääkida... Liinaga reedel paaegu nii oligi (see unejutt oli kirjanduslik liialdus). Uskumatu inimene

Oh dear

ahjaa, paluks nädalavahetusele 5-6 november mitte ühtegi üritust planeerida, ma lähen koju :D

"Tütarlaps, seda nimetatakse tsükliks"*. "Ei, see on elu!"**

(Kuna olen päev otsa internetipõua käes vaevelnud, siis tuleb nüüd ka tiba pikem sissekanne)

Nii, jälle üks huvitav õhtu üle elatud. Ei teagi kohe kust kohast pihta hakata.
No alustame sellest, et nägin jälle üle pika aja Mpsi häält linna peal. Sõitis teine jalgrattaga, peod täis värvilisi vahtralehti, näol õnnis naeratus. See oli päris hea algus päevale (tõsi, ma kohtasin Mpsi häält alles kella veerand kuue paiku, aga kuna enne polnud selles päevas olnud midagi rõõmustavat, siis ma lihtsalt otsustasin päeva ametlikku algust edasi lükata)

Kohe peale seda toimus ka lahkujatele lehvitamine (ja minu arvates on selge ülekohus väita, et me üritasime Piretile marki täis teha (edukalt muide). Me lihtsalt väljendasime nii oma kurbust tema lahkumise puhul). Kusjuures ma tahaks näha kui ma järgmisel korral kui koju sõidan ei leiagi eest tervet rodu pikkusjärjekorras seisvaid sõpru, kes mulle taskurätikutega lehvitavad (nojah, suure tõenäosusega ei leia kah).

Seejärel toimus Liina juures suur möbleerimisüritus. Asi oli selles, et see neiu oli endale hiiglasliku laiekraan teleka ostnud (komplekti kuulub moodne sisekujunduslik element Antenni-Pille). Kui telekast sai üles tassitud, selgus, et Liinal pole nii suurt seinapindagi. Esialgu kaaluti, et kas mitte tuba wc arvelt suuremaks lõhkuda, aga see mõte maeti kui liiga töömahukas maha. Teise variandina otsustati loobuda ühes seinas laiutavast kapist. Kuna sellest mööbliesemest kellelgi kahju polnud, siis otsustati kapp lihtsalt aknast välja lükata. Aga oh neid ülejõe arhitekte! Nad ei mõtle ka kunagi millelegi. Aknad olid liiga väikesed. Nii tuligi noormeestel oma muskleid pingutada ja kapp trepist alla tassida. Meil "nõrgema" soo esindajatel avanes võimalus jälgida musklite mängu (aga et asi oleks aus ja võrdne vastasime noormeestele hiljem veinipudeleid avades omalt poolt samaga).

Aga ega me niisama ei istunud siis. tegelesime näiteks meditsiiniliste probleemidega. Näiteks selgus õhtu käigus, et külm õunamahlakompress on ühejalgsetele parim, eriti kui määrida veel haiget kohta seest poolt kange alkohoolse joogiga. Teate, ma polnudki ammu viina joonud. Ma mõtlen niimoodi pitsiga ja palju. Vanad head ajad tulid meelde.

Õnnestus ära näha ka see imaginaarne füüsik. No mis ma siis öelda oskan. Tal oli ukse peal silt mille järgi füüsikut ära tunda. Seda võite siit näha. Minu arvates kehtisid tema puhul kõik punktid (eriti see, mis käsitleb reedeõhtust õppimist, sest just seda eelistas ta pidutsemisele) peale selle, kus väideti et füüsikud oskavad silmad kinni Mäkaiveri tunnusmeloodiat vilistada. Ta ei osanud. Ma küsisin. Aga samas sain näiteks targemaks selle koha pealt, milline näeb välja peeglisse vaatav apelsini lõhnamolekul***. Ei uvitav inimene tuleb mainida. Füüsik. Ja uhke selle üle.

Liina juurest kandus pidu edasi Triinu juurde. Mingi hetk saabus kohale ka Man ja valas lahkelt Apfel spaß´i. Ise läks ta küll väga kiiresti teise tuppa magama. Aga noh andestatav. Siis saabus hetk, mil joomine kujunes sportlikuks mõõduvõtmiseks saarlaste ja idavirumaalaste vahel. Ja siis läks Triin magama.

Lõpuks olimegi jäänud vaid meie kaks – poollombakas Merike ja poolearuline Pille. Mõtlesime siis, et mida edasi teha, kas istuda köögis või üritada endale enam vähem pehme küljealune leida. Otsustati viimase kasuks. Voodi leidmine polnud keerukas. Tuli vaid Mps ära hirmutada :D Hakkama saime.

Täna ommikul postalkohoolses eufoorias mööda päikeselist Tartut kõndides tundus elu jälle ilus. Isegi ommikune kaubandusliku ruubikukuubiku külastus ei suutnud tekitada seda harilikku õõvastust.
Kui ma ei peaks praegu joonistama hakkama vaid võiks kusagil vaikselt kulgeda, siis oleks elu ikka täitsa ilus!!!

Nüüd tuleb mul vaid omseks-üleomseks mingi tegevus välja mõelda. On kellelgi pakkumisi?

* ütles imaginaarne füüsik
** vastas Pille
*** Apelsini lõhnamolekul pidavat olema muidu samasugune kui sidruni oma aint sidruni oma on peegelpildis, nii et kui inimene sööb peegli ees apelsini, siis peaks tema peegelpildil olema äärmiselt hapu nägu peas.

Veidi blogindusest

Hehh, mul oli plaanis teha bloginduses väike paus. Seda vaid maailmaparanduslikel kaalutlustel. Mõelge ometi kui palju aega te oma lühikesest elust kulutate miskite rohkem või vähem võõraste inimeste mõtete lugemisele. Einoh, kui oleks väärt mõtted, siis ma saaks aru. Aga no andke andeks, mina pole kuangi erilise väärismõtelusega tegelenud (see oli praegu küll väike kirjanduslik vähendus, kui ma noor olin, nii kolmene, siis olin ma üle lasteaia tuntud mõtleja, nagu mingi sõime rühma Sokrates vms). Ma saaks säästa mõttetust ajaraiskamisest mitu inimest.

Sellega seoses tekkis mul küsimus. Uvitav, kui palju inimesi minu blogisse üldse ära eksib? Täitsa huvitav oleks teada. Täna nt sattusin ma täiesti juhuslikult ühte võhivõõrasse blogisse ja mida mina seal nägin??? Seda! Uskumatu. Igatahes olen ma äärmiselt meelitatud.

Unenäovabrikust hullud uned tulevad

Hehh, appi. See asi läheb juba naljaks ära. Ma ei pea üles tõusmagi, et saaks peatäie naerda. Täna öösel võttis asi eriti koomilise pöörde. Võis siis sügavvilosoovilise. See unenäovabrik on hakanud huvitavaid uudistooteid turule laskma.

Asi oli siis nii: Meil on kalssijuhataja Anne Metsaga viimane klassijuhataja tund. Ülikool on küll läbi aga samas on ees ja klass koosneb inimestest, kellega ma pole iial ühes klassis käinud. Aga see on ju unenägudele täiesti omane ja mina ei pööranud sellele mingit tähelepanu. Klassijuhataja on kõigile viimase tunni puhul otsinud mingid õpetussõnad, mis peaks konkreetse isikuga irmus ästi sobima. Ja siis ta jalutab mööda klassi ringi ja jagab neid, ise valjusti ette lugedes (a la Andres Paas - tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus). Jõuab siis minuni ja annab mullegi õpetussõnad:
"Pille - Hoolimata suurest vastumeelsusest võivad rasked otsused tulla kergemini kui oodata oskad..."
Minul jäi isegi unenäos suu lahti. Mida krdit ta sellega öelda tahtis??? Oskab keegi mind aidata? Ma jungilt ega Freudilt parem ei küsi, ma ei taha, et see tähendaks ühtegi neist kolmest.

Ei aga asi läks veel paremaks. Õpetussõnad, mis anti laisikule olid ikka kulda väärt!!!
"Piret - Sa vöid ju vorsti pöösasse vista, aga pöder ei pruugi järgi minna..."
Kusjuures selle lause loogikast saan ma küll aru. Vist. Kuigi tuleb öelda, et A. Mets on ikka sügavamõtteliste ütlustega välja tulnud. Eino tõesti!!!

Sellega muidugi minu unenäod ei piirdunud, nägin veel sadat miljonit asja, millega ma teid piinama ei hakka, aga siiski mainin ära, et mul õnnestus taas oma fotokas unenäos ära uputada. Alles paar ööd tagasi tegin ma seda samuti. Siis läks fotokas lõpuks veel põlema ka. Eelmisel korral uputasin ta jääveega kraavi. Kusjuures see käis nii, et ma pidin kraavist üle üppama, aga kartsin, et äkki ei jaksa ja et fotokas koos minuga vette ei kukuks, viskasin selle teisel kaldal seisvale Mpsile, aga ei visanud välja :( (ise sain ilusti üle kraavi hüpatud). Seekord uputasin selle ookeani (ja tuleb ära mainida, et ka sealt õngitseti see välja). Ma olin fotoka uputamisega juba nii harjunud, et mõtlesin, et ah, see hakkab tööle küll ainult jama oli selles, et seal olid Liina pildid sees ja 90 kaadrisel filmil!!! mul oli hirm, et 84 väärtpilti läheb VETT vedama.
Kas ma pean tõesti oma fotoka ära uputama, et neist unedest pääseda???

Probleem mulisevate radikatega

Kõiki feng shui reegleid järgides peaks tasakesi voolav vesi tekitama positiivseid emotsioone, rahustama, tooma raha sisse ja tegema sind üleüldiselt uskumatult õnnelikuks.
No minul just selline asi kodus. Õhtul lähed magama justkui allika kõrval. Kõrva ääres midagi suliseb ja vuliseb ja muliseb. Tasub vaid silmad sulgeda ja endale vastav keskkond ümber mõelda. Imeline. Kusjuures ommikul on ka selline tunne nagu oleks allika kõrval maganud - külm ja rõske ja tunne on nagu poleks und saanudki.

Ja paadipõhi läbi laseb vee...

Uskuge või mitte, aga vahel olen ma väga õnnelik selle üle, et olen selline luuser nagu ma olen ja ei pea sellise ilusa ilmaga kusagil kontoris hullult pappi kokku ajama, vaid võin grüünes elu nautida. Metsad, järved ja pihlakamarjad. Ja puu, mis polnud veel piisavalt pehkinud, et minu fotokas oleks taas saanud oma lemmikspordialaga tegeleda. Tõsi küll, ujuma ei jõudnud minagi. Aga ausõna, ma oleks läinud, kui oleks vaid ujumise koht olnud.
Ilusa ilma puhul ei kehtinud isegi Murphy seadused. Kui tihti juhtub, et sa oled bussist maha jäämises sama kindel kui päikese loojumises ja siis ikkagi jõuad, kuna bussijuht peab piletirulli vahetama? Mitte just ülemäära tihti tuleb mainida. Vahel lihtsalt veab.
Mis puutub päikese loojumisse, siis elasin just praegu ühe sellise üle. See loojus nii häbematult kiiresti, aga vähemalt värvirikkalt.
Hehh, kui ma kohe magama ei jääks, siis võiksin vist ommikuni kirjutada. Teie õnneks on teil tegu tõelise unemütsikuga. Keeran end oma rõskes toas teki sisse, tõmban kerra ja unistan taivani radikatest.

Marguse soovitusel : *

Väike muinasjutt igas ommikus

Kes poleks kuulnud mujansjuttu printsessist herneteral. No täna öösel mängisin mina printsessi kustutus kummil. Vähemalt 3 korda tuli mul kustukat külje alt välja õngitseda. Ma siiamaani ei mõista, millisel müstilisel moel ta ikka ja jälle tagasi sai.
Kusjuures paar asja on veel veidi hägused. Mida sellega tõestada üritati? Hernetera näitas, et tegu on tõelise printsessiga. Aga kustukas? Ja kes on selle vandenõu taga? Ja kas ma tegin testi läbi? Ja kas mul on nüüd lootust elada häpili ever after?

Unistus läikivast pealaest

Te ju kõik teate kui hirmsasti ma kõdi kardan?
Nuvot. ma olen hulluksminemise äärel. Miskil moel õnnestub igal ommikul minu kampsuni sisse pugeda üks juuksekarv, mis hakkab selja pealt kõditama. Lõpuks suure akrobaatika ja kondiväänamise tulemusena õnnestub mul see kätte saada. Võite isegi arvata, et veidikese aja pärast on platsis järgmine juuksekarvake, kelle eluunistuseks on mu elu põrguks teha. Niimoodi ei saa ju millelegi keskenduda.
Peaks end kiilaks ajama. Kindlasti paraneks sellega seoses mu kuulmine ja teised inimesed näeks ka kui ilusad kõrvad mul on :D

Muide, mul on praegu kohutav kiusatus kool pooleli jätta. Ma pole iial varem tundnud end tegevat midagi nii mõttetut ja mittekuhugiviivat.

Vigastatud sõrmega ei saa asjalikke pilte joonistada

Ukumatu, mul on sõrmenukil sinikas. Üks kahest, kas ma olen kellegi uksele kõvasti koputanud või kellelegi lõuga andnud. Mina ei mäleta end kumbagi teinud olevat. Aga kui kellelgi peaks olema silma all sinikas ja ta ei mäleta, kust see tuli, siis mina pole süüdi, eks?

Teiste inimeste asjalikkuse vaimus otsustasin ise ka veidikene asjalik olla ja joonistada. Oi kuidas ma vihkan hokimängijaid. Neid on lihtsalt nii otsatult tüütu joonistada. Seetõttu ma polegi eriti asjalik olnud. Joonistasin oopis kõrbesiili.
Te võibolla imestate, et mis elukas see kõrbesiil selline on. Las ma räägin:
Kõrbesiil on imetaja, kes kuulub kiskjaliste seltsi, siillaste sugukonda ja tema ladinakeelne liiginimi on Erinaceus zerda. Tegu on meie alustassilt-piimalakkuja-siili kauge sugulasega. ta on okkaline nagu üks siil ikkagi, kuid võrreldes tavasiiliga on tal tunduvalt suuremad kõrvad. Need on loomulikult selleks, et kehatemperatuuri reguleerida. Lisaks on tal kohutavalt hea kuulmine. Ta kuuleb kohe ära kui mõni kõrbes hulkuja kaevu otsib. Silmad on tal samasugused kui Maarišil - pilus - see on selleks, et liiv silma ei läheks. Loomulikult kuuluvad komplekti ka pikad ripsmed.
Käpad on kõrbesiilil pikad ja peenikesed. Et vähendada puutepinda kuuma kõrbeliivaga võib ta vajaduse korral ka kahel jalal joosta.Ta on kohastunud eluks lõõmava kõrbepäikese all, kuigi ta seda eriti ei salli (lihtsalt päikesekreemi vastu on tal allergia). Kõrbesiile leidub Aafrika põhjaosa kõrbetes ja poolkõrbetes, Sahara kõrbes ning Araabia poolsaare inimtühjades paikades. Kõrbesiilid ei salli teisi loomi, inimestest rääkimata. Aga üksi on nad õnnelikud - võivad tundide kaupa öises kõrbes jalutada ja tähti uurida. Meie ajastu suurimad täheteadlased ongi kõrbesiillased. Kõrbesiil on öise eluviisiga loom, kes ei talu pikka päikese käes viibimist. Kõrbesiilid on üksiuitajad. Nad elavad urgudes, mis on enamasti haruldaselt kitsad aga seeest äärmiselt hubased.
Kõrbesiil on harilikult lihatoiduline, ja on seejuures äärmiselt kapriisne. Ta alustab jahti õhtuse aja saabudes ning jahib väikesi sisalikke, keda ta tänu oma väga heale kuulmisele leiab. Kusjuures talle kõlbavad ainult teatud vanuse ja värvusega sisalikud. Öösiti mööda liiva joostes ja aeg-ajalt peatudes, ei lase ta ainsatki saaklooma liigutust käest. Tänu oma pikkadele koibadele on ta võimeline hüppama kaugele ja kõrgele. Saaklooma märgates jookseb ta sellele järele, kihutab sellest kui postist mööda ja siis hüppab järgmise luite tagant välja ehmatades vaese sisalikukese poolsurnuks.
Vot selline loom on Kõrbesiil. Kui teil on mingeid küsimusi tema kohta, siis pöörduge ainsa sellel alal tegutseva harrastus siililoogi poole. ta aitab teid kindlasti.

Öös peitis end loodus kõigi seaduste algus. Jumal ütles: "Saagu Margus" ja sündis valgus!

urusiili unenägu

Nii, kolimisega olen siis enamvähem ühel pool.
Mul oli õigus, kõik mu mustmiljon asja ei mahtunud kuidagi siia imeväiksesse urgu. Aga ma leidsin lahenduse. Toppisin toa nii tihedalt asju täis kui mahtus, seejärel surusin ukse kinni ja kõik mis jäi uksest välja, selle lükkasin lihtsalt suurtesse prügikottidesse ja viisin prügikasti. Mul on nüüd poole vähem asju kui üleeile, aga tuleb tõdeda, et ega ma selle võrra vaesemaks jäänud küll pole. Äravisatud asjade koguväärtus jääb alla juurdevõidetud ruumi väärtusele.
Nüüd on veel vaja oodata, et vaibad keemilisest tagasi tuleks (nad ei teaha tulla, aga küll ma nad koju meelitan) ja lüliti ära vahetada (lepime kokku, et kui täna õhtul peaks Tartust elekter ära kaduma, siis mina pole süüdi, eks).

Siiamaani olin õnnelik - kolimine ja paigutamine ja koristamine ja remontimine võttis kogu mu aja. Aga nüüd, mil mul pole enam suurt midagi teha, siis palun, soovitage mulle, millega ma oma aega sisustada võiks? Soovitage mulle mõnda raamatut. Pole ammu midagi head lugenud.

Tasuta kolimisteenudsed. Kui vaja, kolin teid kasvõi kuule!!!

Täna tundsin, et käed on natuke valusad – nagu oleks midagi rasket tõstnud või nii. Veidikese mõttemõlgutuse järel meenus, et jah tõesti, olen 4 päeva järjest kolinud. Kõigepealt Liinat, siis Merikest-Triinu, siis iseennast ja veel veidike iseennast (kuna minu puhul on tegu suhteliselt suuremahulise, kaugeleulatuva ja põhjalikku planeerimist nõudva kolimisega, siis kulus selleks kaks päeva).
Loomulikult ei saa minusugune põhjalik inimene piirduda vaid asjade ühest kohast teise tõstmisega. Oo ei. See oleks ju liiga lihtne. Kui mina laupäeva hommikul ärkasin ja asju pakkima hakkasin, vaatasin korraks teise tuppa ja avastasin, et seal on samuti kohutavalt kole tapeet. Kusagilt lipsas mu peast läbi mõte, et paneks uue tapeedi. Ja siis tegutsesin ma kärmelt. Lippasin kiiresti tapeedipoodi, et mul ometi enne mõistus koju tagasi ei tuleks, rahast/ajast/tööst kahju ei hakkaks. Poes veetsin ma muidugi meeldiva päeva. Teate ju küll, Pille puhul on tegu äärmiselt otsustusvõimetu persooniga. Nii ma jalutasingi tunde riiulite vahel ja ei suutnud valida. Lõpuks kui müüjad hakkasid mulle juba poe sulgemise kohta vihjeid tegema, panin lihtsalt silmad kinni ja valisin riiulist 6 rulli tapeeti.
Lehtedes sahistamine pidi olema närve rahustav ja stressi maandav tegevus, no ma võin öelda, et vana tapeedi maha kiskumine on samuti vägagi rahustav (eeldades muidugi, et tapeet ikka tuleb seinast lahti). Minus ärkas igatahes tõeline tapeediarheoloog. Huvitav oli vaadata, milliseid hirmsaid tapeete selles toas oli olnud ja mõelda juurde, et millised inimesed küll elasid rõverohelises koledate roosidega tapeediga toas ja kuidas nad otsemaid hulluks ei läinud (kui päris aus olla, siis selle kohta mul täpsed andmed puuduvad). Nii väike tuba kui see siin, mingi kirju üllitisega...huhh!!! Kuigi tuleb tõdeda, et kui need 5-6 kihti tapeeti sai seinast maha kistud muutus tuba kohe paugupealt tunduvalt ruumikamaks.
Laupäeval ma muidugi oma toa remondiga eriti kaugele ei jõudnud. Nimelt oli lõunatuul viinud Ida-Virumaale kuuldusi osavast meisterkolijast ja nii tuligi mul minna ja näidata neile, et sedasorti kuuljuttudel võib isegi tõepõhi all olla.
Esmaspäeval sai siis detapetseerimisega jätkatud. Kutsusin omale Kairi appi ja puha. Ta on meil peaaegu et ekspert. Liina käis kah abistamas. Tema hoolitses valdavalt toitlustamise eest. Tegi meile kisselli ja puha. Muide, kas teie teadsite, et tapetseerimisel on vajalikud kolm asja: pintsel, tapeet ja saumikser (tapetseerimise käigus jõuti korduvalt imestada, et kellele neid seinu veel vaja on).
Kui liim oli valmis algas tõeline peetimine. Teate, ma polnud kunagi varem tapeeti seina pannud. Mina, tuntud naiivitar, mõtlesin nagu tavaliselt, et kui raske see ikka olla saab. Tuli välja, et üle ootuste raske.
Aga nüüd kujutage ette liivakõrbe keskpäeval – kollane, kollane, kollane. Luited tõusevad ja langevad, moodustades justkui liivast merelaineid. Kas pole ilus? Nuvot, just nii ilus on minu uus tuba nüüd. Tapeet lainetab ja lokib kohutavalt. Mina isiklikult ei usu, et see eriti kaua seinas püsib, kardan, et isegi minu tehtud puuriidad on püsivamad.
Aga võibolla teid huvitab, et miks see tapeet ikkagi nii kohutavalt lainetab ja nii mühklik on? Vaadake, asi on pisimutukates. Need tahtsid ju hirmsasti aidata või lihtsalt uudistada ja olid kogu aeg risti jalus, pole siis ime, et mõni liimipotti kukkus või lihtsalt tapeedi taha jäi. Juhtub ju.
Tänane päev on siis asjade tuppamahutamisele pühendatud. Hehh, siin tuleb jälle füüsikaseadustega maadlema hakata. Kas teie kallid kaaskannatajad usute, et minu sadamiljonit asja, mis ruumalalt on ca 45m3 mahub minu 25m3 suurusesse tuppa? Mina isiklikult kipun sellesse millegipärast skeptiliselt suhtuma...

P.S muide, kui kedagi uvitab, siis olen ma 8404 päevane (pluss-miinus arvutusvead) ja näinud oma elus miljonit päikesevarjutust (see teeb peaaegu 119 varjutust päevas)

Valdavalt füüsiakst ja füüsikutest

Kolisime siin Liinat. Perekond Kallase kolimisfirma abistas meid. Ilma nendeta jalutaks me vist siiamaani voodiga mööda Tartut ringi. Mis siis kolimise käigus selgus? Esiteks seda, et suurem osa meie majaelanikest on venelased. Uskumatu. Ma arvasin, et naabri valve (või siis antud juhul naabri Ljudmilla) töötab vaid Jaama tänavas, aga meil siin paistab see ka väga töökorras süsteem olevat. Lausa kaks mutti (mõlemad meie trepikojast) pidasid meil vahetustega silma peal kui me Kätliniga omale õue korterit sisustasime. Ja üks teine venelane tahtis Liina tugitooli ja riiulit ära osta, aga pakkus liiga madalat hinda. Meie nõudsime poole kõrgemat, ta lubas mõelda sellele.
Teiseks avastasime, et klaverit poel üldsegi nii kerge ühest korterist teise kolida ja kapist tulevad alati välja mingid mehed (kuigi kunagi ei või kindel olla, kui mehed nad nüüd täpselt on) ja et Marguse kaubik on selgelt liiga väike.
Kolmandaks kohtasime Liina uusi füüsikutest korterikaaslasi. Esimene oli selline vaikne tüüp, teine oli selline veel vaiksemat tüüpi. Asi on selles, et seda teist pole keegi iial näha saanud. Ma arvan, et esimese füsiku puhul on tegu lihtsalt äärmiselt üksiku inimesega, kes on selle teise füüsiku lihtsalt välja mõelnud. Umbes nagu Sooda. Ma ei usu, et seal reaalselt oleks kaht füüsikut. On vaid füüsik ja team imaginaarne sõber.
Aga neil füüsikutel seal oli kitarr kapi otsas, ma juba kaalusin Liina juurde kolimist.
Omme või siis üleomme kolin ise ka ära. Vähemalt poole väiksemasse tuppa (arvutasime välja - u 10 m2) pean kogu oma maailma mahutama. Kui võtta asja füüsika seisukohalt, siis ruumala vähenedes peaks kontsentratsioon suurenema. Ehk siis minu mõtted muutuma tihedamaks, sisukamaks ja teod asjalikumaks? Pigem kardan, et minu skisofreeniline maailmapilt veel skisomaks.
Ja uskumatu kui palju inimesi on vastu ööd msn-is. See on peaaegu et füsikasesaduste vastu.