teisipäev, aprill 19, 2005

Seisame suitsu sees ja kõik on otsekui päris...

Enne kui ma akkan kirjutama oiatan kõiki, et siit on tulemas taas pikk ja igav nädalavahetuse kirjeldus. võite vabalt lugemata jätta ja te ei kaota just palju. Pigem isegi võidate. Ajas nt. Aga no mida igaenes.
Siit algab siis lugu mereröövlitütar AraPillest. Ma mõtlesin, et ainus seletus minu meeletule riisumise/röövimise/põletamise armastusele saab peituda veres. Vastupandamatu riisumise ja põletamise kirg on minusse kantud geneetilise koodi kaudu. Sest minu esivanemad (nii need, kes Saaremaalt, kui ka Hiiumaa omad) olid pooled kohaliku tähtsusega piraadid (üks oli ka väheke laiemalt tuntud - olete kuulnud kunagi Wörtmanni Matsist? Vaevalt. No ta oli üks tuntumaid piraate omal ajal, aga ta sõitis rohkem seal rootsimaa kandis merd.) ja ülejäänud pooled olid vandiraiujad. Seetõttu:
Surnukirstul viisteist meest.
Hoirassassaa ja pudel rummi!

Nii et ehk andestate mulle, et ma ei suuda mõista seda, et kõik ei jaga minu kiindumust sellesse kevadisse tegevusse. Aga ma tõesti ei suuda mõista kuidas suudetakse vastu panna sellisele toredale tegevusele. No olgu, ma suudan seda ette kujutada, et see on pmt võimalik, aga ei mõista ikkagi.
Aga minu versioon talgutest e kuidas Pille röövis ja riisus ja põletas:
Kõik algas sellega, et Pille läks bussijaama piletit ostma ja sealt öeldi talle, et ommikune buss ei peatu Liival. Kui ma tegin kahtleva näo, siis nad teatasid, et sellisel kellaajal pole seal peatust ette nähtud ja kindlasti oleks nad väitnud ka, et nii varajasel ommikutunnil pole muhumaad veel olemaski ja tegelikult peaks ma üldse kuhugi mujale sõitma. Aga ma ei lasknud end sellest pisiasjast eriti häirida ja võtsin pileti järgmisele bussile, mis imeläbi isegi muhumaa kaudu Kuressaarde läks.
Ommikul enne kukke koitu ja normaalsete inimeste äratuskella istusid meie vaprad talgulised bussi, panid silmad kinni ja kui need uuesti avasid, pimestas Muhumaa päike neid nii, et lausa valus oli hingata.
Esimese asjana vaadati üle Muhumaa kõige siidisema karvaga koera kõige armsamad kutsikad. Reksas Pauksas Siidikarv on minu lemmik koer olnud juba terve aasta.
Sellega aga lebotamine ka lõppes. Rehad kätte ja riisuma! Ah! Keegi tark inimene ütles kunagi, et lehtedes sahistamine rahustab närve ja maandab stressi. Õhtuks oli mu stressitase juba miinustes. Muhumaa loodus on ikka imeline. Eriti huvitavad on seal kohalikud linnuliigid. Ühe mahakukkunud/pooleksmurdunud pirnipuu otsas istusid kaks kägu nt. Üks emane, teine isane. Aegajalt nad vahetasid oma oriantatsiooni. Millest aru saada, et tegu oli just kägudega? No üks neist kukkus alla. Lähemal vaatamisel võis muidugi täheldada, et need käod seal puu otsas olid kahtlaselt sarnased Pireti pere nooremate kasvandikega. Ku-Ku vahele tuli ka vana hea tuntud fraas: Ütle üks number ühest sajani. Kahju, et Kalevit kaasas polnud. beebi oleks rõõmustanud. Aga Pireti juures on nii mõnus. Selline kodune tunne. Nagu päris. ja uni oli ka justkui puuotsast võetud. ommikul tuli muidugi tükk aega mõistatada, et kus ma nüüd täpselt olen. Aegajalt ommikuti on selliseid üllatusmomente
Esimene päev lõppes sellega, et Pille oli väsinud ja rahul ning pooleteise villi õnnelik omanik.

Teine päev oli selline lebotamise päev. Kõigepealt lõigati prk langide esindajatele juuste sisse silmaaugud. Siis uidati tiba mööda Kuressaaret ringi. Siis läksid meie teed lahku. Mati-Peeter läks suurte meestega kalale. Saak oli neil rikkalik. Väike Mati sai ühe ogaliku ja suur Mati sai kaks kilo suitsu räime (no seal pole miskit imelikku tegelikult. Minu isa on ennegi spinninguga kalal käinud ja tagasi tulnud ämbritäie räimega või siis kotitäie suitsulestaga. Nii osav on ta küll). Teine osa seltskonnast läks ujuma. Nautisime Saaremaa kurikuulsate sanatooriumide rõõme (ega kogu aeg ei saa töötada ka. vahepeal peab puhkama, see oiab töötuju kõrgel). Õhtul sai veel Mati Peetrit piinatud üle aegade igavaima vilmiga (nagu ta ise ütles) Käisime nimelt Priidu juures filmiõhtul. Tore oli ja mulle see vilm meeldis öelgu Mati, mis tahab.

Kolmas päev aga oli taas tööpäev. Riisusime siis Pille residentsi. Tänu Piretile ja Mati Peetrile sai ikka suure jupi aiast korda. Sutus võis näha haruldast vaatepilti. Rehapuud kasvavad seal kui noored kuused.
Kolmanda päeva tulemusena oli Pille väsinud ja rahul ja veel pooleteise villi õnnelik omanik.

Neljandal päeval riisus igaüks omas kodus. Ma läksin juba varakult maale ja riisusin kuni reha mu nõdrast pihust kukkus. Mul oli väikeline abiline ka. Rererika. No kui mina armastan ilmselgelt hoida riisumisel rinnet ja vaalu riisuda, siis rererika armastas ilmselgelt minu ilusaid lehevalle hunnikuteks riisuda. Ja kui mina otsustasin hunniku riisuda, siis arvas Frederika, et tegelikult oleks nüüd just õige aeg kõik lehed ühtlaselt laiali laotada. Hoolimata sellest sai riisutud küllaga. Meil Sutus on valdavalt kahte sorti puid: lehtpuud ja okspuud (okaspuid enam peaaegu et polegi, need murdis torm kõik maha). Lehtpuude alt on lihtne riisuda. Seal on küll palju lehti, aga ega see korralikku rehameistrit ei häirinud. Okspuudega on lugu raskem. Need ei viska sügisel maha mitte aint lehti vaid ka vähemalt poole oma okste tagavarast. Rehaga pole sellise puu all midagi teha. Seal tuleks appi võtta miski labidas või hang. Aga no tugev nagu ma olen. hakkama sain :D
Nagu te teate, siis põletamise raudreegel on see, et suits tuleb ikka sinna poole, kus sa riisuda tahad. Nii oligi neljanda päeva õhtuks donja Lestakalast saanud selgelt suitsusilk või vähemalt uduheeringas.
Lisaks sellele uduheeringa nipile oli tal veel poolteist uut villi peos (siidikäppade väikesed rõõmud). Ja kusjuures selliste kohtade peal, kuhu ükski reha iial puutuda poleks saanud. ma üldse ei imestaks, kui mul oleks riisumise tulemusena kuhugi ninaotsa või kõrvataha vill tulnud.
Ainus asi, millest mul kahju oli, oli see, et ma ei teadnud ühtegi riisumisteemalist laulu. nii pidingi suures vaikuses tegutsema. No nii vaikne kui see kevadises metsas muidugi on. Linnulaul tahtis kurdistada. Aga ma lihtsalt oleks soovinud neist üle karjuda :D

Ohh, tore oli igatahes. Täitsa kahju oli tagasi siia mudamaailma pöörduda. Meil jäi seal maal veel küllaga riisuda (ajalugu ei mäleta sellist aastat, kus kogu meie park oleks jõutud ära riisuda, see aasta ei saa olema erand) ja millegipärast mind siia apsull tagasi ei tõmmanud. Aga mul polnud valikut. Mu tomatid ootavad mind ja täna tuuakse Habichti hingerahuks uut muda :D


Igatahes on Eestimaa suuremad ja väiksemad saared nüüd puhtaks riisutud. Kui keegi peaks kunagi vajama riisumis/röövimis/põletamis teenuseid, siis pöörduge julgesti minu poole, sest miski ei valmista mulle rohkem rõõmu kui just see tegevus :D

Nüüd kui ma olen neli päeva täiesti vapustavalt mõnusas miljöös veetnud, tuleb hakata harjuma taas selle Tartuga. See saab raske olema. Ma ei usu, et ma siin kaua püsiks. Kuidagi nii hall on kõik siin. Värve on kolmkümmendkaks ja pool korda vähem kui kodus. Aga pole hullu. ma vaatasin, et nii piret kui pille tulid täna telgiga tartusse - ilmselgelt hakkab telkimishooaeg. Igatahes pole mul plaanis seda telki lihtsalt nurgas tolmutada. kui lumi jälle ära sulab, siis lähen põgenen tartust :D

vähemalt midagi ilusat paistab tulevik toovat.

2 kommentaari:

kõige laisem laiskloom ütles ...

hehee, sama temaatikaga nädalavahetuse kirjelduse leiad ka fromthetree.blogspot.com.. uskuge või mitte, selle kirjapanemine võttis tugev tund aega..

igatahes ma arvan, et telgi paneme kohevarsti üles.. kasvõi Pille ja Jaanika tuppa teleka ette :oP

ja Pillega tasub riisuma, röövima ja põletama minna iga kell (nuh, kulu me enam ei põleta, kui korralikud keskkonnatehnoloogid.. ka sellepärast, et ei taha 18 000 raha trahvi saada :P)

maailmaparandaja ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.