Kevad peas südames ja kaksteistsõrmiksooles

Tõsi, see aiatöö eile rahustas küll. Vähemalt vabastas mu ommikustest termoprobleemidest (palavik, ääretu külmus, tunne nagu ei saaks enam iial sooja). Ja andis kohutavalt energiat juurde. No kujutage ise ette, kas Pille suudab 2 tundi vaikselt paigal istuda ja monotoonset mõõtmistööd teha ilma, et ta pärast oleks täis vastupandamatut tungi ringi joosta ja midagi teha. Või vähemalt ringigi joosta.
Igatahes pika pingutamise ja viljatutena näivate läbirääkimiste tulemusel jõuti lõpuks kokkuleppele, et Pille 25. sünnipäev vajab tähistamist (Palju õnne Pille!). Ja otse grüünesse.

Rohelust oli meie ümber seal lauluväljakul küll häbiväärselt vähe, aga no linnud laulsid ja... no vähemalt linnud laulsid.
Lõpuks ometi sain ka oma imelist piknikukotti katsetada. See oli mul pea neli aastat õnnetult nurgas seisnud. Nüüd on see ära proovitud ja heaks kiidetud (vähemalt minu poolt).
Mis selle pikniku käigus siis selgus?
Kõigepealt see, et Kairi ei räägi minuga täna MSN-is. Ma ei tea kas nutta või rõõmustada. Siis saime lõpuks ometi teada, miks Mps Kairit vihkab. Ja jõudsime järeldusele, et Pirnikompotivedelik mõjub pea sama uvitavalt kui fun ja et tervisesportlased sest samusest pirnikompotivedelikust suuremat ei hooli. Ja lisaks veel sada pisikest aga äärmiselt uvitavat fakti tuli valguse kätte, mida ma parem kõiki üles ei kirjuta.
Järgnenud piljardimängudele pani Pille väärika punkti musta palli valesse auku löömisega.
Kuna piljard oli meid kõik ära kurnanud, siis tuli end kosutada (ja mõned pidid kurku ravima) jäätise ja mootoriõliga. Loomulikult sellisel kellaajal jäätist enam puu otsas ei kasva. Imelik.
Õhtu lõpetuseks vaatasime priljantkätt :D See oli lõbus.
Kairi ei jaksanud end enam vastu ööd koju vedada. Aga polnud hullu. Kuna Jaanika ei olnud välja ilmunud (keegi küll lubas teisipäeval tulla, aga teisipäev on niikuinii suhteline mõiste) siis sai Kairi tema voodikoha endale. See muidugi tähendas seda, et magama jäämisest ei saanud juttugi olla. Esiteks räägiti mulle unjuttu (Ja hunt ütles auh auh auh) ja siis vesteldi igatsugu vilosoovilistel ja vähem vilosoovilistel teemadel.
Üks küsimus, mis Lumeussike mulle esitas pani mind pikemalt mõtlema. Kas sul on kevad rohkem peas või südames? Mõtlesin mis ma mõtlesin ja ommikuks mõtlesin välja. Kevad on mul juba sügisest saati südames aga kevad peas on väheke värskem nähtus. Paar viimast nädalat on mul kõrvade vahel puhunud selline kerge kevadine tuuleke, mis mitte kuidagi ei lase nagu asjalik olla. Kui rumal rahutus ei lase üksi olla vaid ajab toast välja keset ööd... Ja päeval ka. Ja üldse ei anna rahu.
Arvutasin siin, mis ma arvutasin ja leidsin, et 58% kevadest on mul juba ammust aega südames, 38% kevadest on peas ja ülejäänud 4% kevadest on mul kurgus kinni (valutab teine netuke).
See teema hakkas mind miskipärat uvitama ja siit ka küsimus minu Blogi lugejatele. Kas teil on kevad peas või südames?