kolmapäev, aprill 06, 2005

Kurb lugu seentest*

Tänasega algas ametlik grillihooaeg. Meie, kes me oleme peaaegu et perfektsionistid, soovisime seda alustada nii nagu ühele korralikule grillisõbrale kohane - karulihaga. Läksime siis metsa kuid ei teagi kas see tuli bensiiniaurudest, mida olime kõvasti sise hinganud, või siis valest määrdest, igatahes läks kõik kuidagi käest ära. Ma ei saanudki aru, kas see karu ajas meid taga, või jälitasime meie karu. Igatahes sel hetkel, kui mängu tuli kobras oma viinapudeliga, mõistsin ma, et ega meil ikka ei õnnestu, ei karu, kopra, ega täiesti normaalse looma liha** saada. Otsustasime siis pikkalinnu*** kasuks. Neid on vähemalt lihtne püüda. Saimegi ühe mingist Elva kaubanduskeskusest kätte, aga mul on siiamaani kuri kahtlus, et ta oli juba enne surnud. Aga pole hullu. Me loputasime selle funiga alla (ja see on juba kõva sõna).
Järgnes äärmiselt uvitav õhtu Illegaardis, mida minu jaoks kroonisid edukas maleturniir porgandi-õuna jogurti küpsiste peale ja meeletus koguses kõrge joovastava toimega vett.


* Ahjaa, kui kedagi uvitab, miks just selline pealkiri nagu see on, siis lugege minu kolmandat surematut romaani, mida ma kunagi kindlasti kirjutama hakkan (tõesline DUKS-lase lubadus). See nimelt räägibki traagilise loo kahest seenest,kes tänu sõprusele ja armastusele suudavad astuda vastu ka kõige karmimatele saatusekeerdkäikudele. Ja loomulikult nende kurvast ja kuulsusetust lõpust. See on romaan, mida tasub oodata.
** keegi on ilmselgelt hiljuti lugenud Põidlaküüdi reisijuhi triloogia viiendat osa.
*** Ilmselgelt on ta seda vist tõesti teinud

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

vot viimase kirjutise peale tahaks tõesti öelda, et, pille, joo vähem.

:)