neljapäev, aprill 28, 2005

param-param-param-paraa

Kes ommikuti laboris käib see asjatult ei longi param-param-param-paraa, sest selleks ommik ongi!
Nojah, eriti kui sa lähed laborisse bht-d maha võtma ja avastad siis, et tulid päev varem. Loomulikult ei räägi ma praegu endast. Hoopis ühest teisest tuulepeast. Aga õnneks on sel tuulepeal Keemaihoone soojakapis väike aed, nii et ta võib alati seda rohida ja harvendada ja saaki koristada, nii et käik ei olnud tühja. Aga täna peab see tuulepea ikkagi selle bht maha võtma.

Muide see keski oli isegi asjalik eile. Tõlkis pool lk inglisekeelset teksti, mille arvelt lühenes tema töö 2 lk võrra. Et seda kadu kompenseerida, siis tegi ta tiitellehe ja sisukorralehe. Muide, ta mõtles oma tööle pealkirja ka välja: Komposti ja muu sellise jama stabiilsuse määramine.

Loomulikult ei püsi ükski korralik tuulepea just kaua arvutiklassis ja seetõttu lõpetas ka konkreetne eksemplaar taas Pirogovis. Või alustas ta sealt just? Sest edasi läks elu põnevamaks. Edasi läks ta Karlova ekskursioonile. Hillar Palamets rääkis talle ja teistele temasugustele tuulepeadele (ühel tuulepeal oli seal täpselt Tambeti hääl muide. Ma kuulasin, et ohooo, vaaat kes kohale tulnud, aga kui vaatama pöördusin, siis oli oopis teine nägu ees). See oli äärmiselt põnev ekskursioon. Nüüd ta siis teab, miks on tähe tänav just tähetänav, miks on pargi tänav sellise kõvera kujuga, kuidas vanasti üliõpilased elasid, kus asus kunagi bordellide rajoon (see polnud küll karlovas), kuidas sai Eesti tänu saunale ja konjakile suuremaks, kes kus elas ja, miks on puumajadel kiviseinad otsas ja miks oh miks on kõik just nii nagu see täpselt on. Loomulikult veel palju sadat muud asja. Äärmiselt põnev ja õpetlik oli. Pisikese tuulepea poolest oleks see retk võinud kesta veel teist sama palju. Ja kõik kes seal ei käinud, olge vähemalt kadedad. See on seda väärt küll.

Peale ekskurssijat polnudki enam kaua aega kui tuli kontserdile minna, mis oli muidugi vägev, kuigi jah, Marise nipid ei läinud läbi.
Vägev oli ka öölaulupidu. Vähemalt sellest hetkest alates, mil tuulepea alla läks ja koos Liinaga laulu/tantsu/jooksu/hüppemöllu sukeldus. See oli tore. Ja see laulukaar oli ka vägev, kuigi olgem ausad, sellist kakofooniat andis alles korraldada. Aga vägev oli sellegipoolest. Asi sai loomulikult liiga ruttu läbi. Tuulepea oli just õige hoo sisse saanud ja see hoog ei peatunud enne Illegaardi (Kuhu muideks oli kogunenud kogu jääboiler koos saatjaskonnaga), kus sai nõusid pestud ja küüslauguleibu söödud.

Ja siis lõpuks sai magama ka. Aag täna ootab ees veel põnevam päev....loodan ma!
Elagu tudengipäevad. Hip hip hurraaa!!!

1 kommentaar:

Mps ütles ...

Too teine, Tambeti häälega tuulepea oli kindlasti üks teine Maariši väljamõeldis, üks nendest , kes ta juurest õigel ajal ära jooksid. Küllap polnud Marisel piisavalt fantaasiat, et neile erinevat häält anda...