Päike võiks välja tulla...

Tudengipäevad küll, aga naudi neid, kui süda on kogu aeg paha. Kohutav. Selle vastu ei aita miski - va joomine, aga ei jõua ju kogu aeg juua kah.

Aga sellest hoolimata annan endast parima, et tudengipäevadest osa saada. Tõsi, kõnnin küll üksi mööda linna ringi. Aga parem üksi kui mitte üldse. Täna nt käisin jalgpalli vaatamas. Tõsi, rohkem jälgisin küll joonekohtunikku. Tead, see oli nagu ballet, mida ta seal esitas. Kõik need ristsammud ja hüppekesed, lipuga muusikataktis vehkimine...imeline. Mängu seisu ma kahjuks ei tea. Mängijad olid kohtunikust erinevad. Igavad ühesõnaga. Kõige lahedam üritus oli tõrukese jaht. Seda on raske seletada, aga lahe oli sellegipoolest. loomulikult ei viitsinud ma seal lõpuni istuda. külm hakkas.

koduteel viskasin pilgu peale ka kostümeeritud teatejooksule. Suhkru Trahv - meie kõigi sõber torkas silma küll. Üldse palju lahedaid kostüüme oli. Selgelt näha, et oli ikka vaeva nähtud.

Huhh, süda on tõesti paha. See on mu allergia - õppimise vastu. Täna tegin taas bakatööd. Kirjutasin jälle pool lk juurde ja selle arvelt jäi töö taas 2 lk lühemaks. Kuhu ma nii jõuan? Kui ma veel paar lehekülge kirjutan, siis kuivab mu töö kohe väga kokku. Peab kiiresti ära lõpetama.

No title

nii jätkan oma elektroonilise kroonika kirjutamist.
Eile oli siis see kauaoodatud päev, kus sai lõpuks bht-maha võetud. Samas sain ka juhendajalt kirja, kes ütles, et sooviks näha kui kaugel mu töö on. No see saab tähendada vaid üht -> Pilleke-Lilleke peab oma üksikuid ajurakke ja siidikäpakesi liigutama hakkama. Aga tähtsamad asjad* kõigepealt.
Eile oli Mariliisi sünnipäev. Teda polnud küll juba terve igaviku näinud. Üldse oli seal palju rahvast, keda harva näeb. Sünnipäevale järgnes mudamaadlus. Jaaaa.... Maarišil küll kõige paremini ei läinud, kuid sellest hoolimata oleme ta üle uhked. Go go Maariš!!! Siin on pildiseeria pealkirjaga marise Langus:


Täna aga põgenesid kõik Vaksalist ää ja jätsid mu siia üksinda :( Aga pole hullu, mul on seeeest uued pildid käes ja uskuge mind, mõni neist on vaatamist väärt :D (eriti see viimane)
Täna on ka see päev, mil müüsin taas oma hinge soomalstele. St vähemalt ühe kuu tulevast suvest veedan ma pellava-pellava-maailmas. Lihtsalt, minu vanaema on selline inimene, kellele pole võimalik ära öelda. Või õigemini sa võid talle kümme korda ära öelda, aga ta käib sulle seni närvidele, kuni sa lihtsalt murdud ja nõustud. ma ei tea kuidas ta seda suudab.
Tegin lõpuks ka roheliste jalgrattamatkaga seoses oma lõpliku otsuse. Ma ei lähe. otsuse tegemisel mängis äärmiselt olulist rolli osavõtutasu teada saamine. 300 eeklooma???? Unistagu edasi! Ausõna! Ma arvan, et teen oma enda matka kuhugi vastassuunas. Tõsi, selles tuleb taas üks üksildane matk, aga ma olen üksildusega juba harjunud. Harv on juhus, mil minu lõkketule ääres veel keegi teine peale minu ja mu pisimutukate istub.

*Tähtsamad asjad on loomulikult blogi kirjutamne/kommenteerimine, kirjade lugemine/kirjutamine, lebotamine/lebotamine ja loomulikult lebotamine.

da-da-dii da-da-daa da-da-daa-daa-daaa

Uskuge või mitte, viies korrus on treppe mööda ronides palju kõrgemal kui aknast alla vaadates. Pesin täna aknaid (kiitke mind nüüd palun) ja avastasin selle tõsiasja. Päris huvitav ja üldse mitte hirmus oli kõõluda maa ja taeva vahel ühes käes aknapesuvedelik (lille lõhnaline, äärmiselt sünteetilise lille kui kedagi minu arvamus huvitav), teises pesukäsn ja hammastega hoidsin end kinni. Tekkis küll kohutav tahtmine lennata, aga ma pean oma lennuoskusi enne natuke lihvima

Viienda korrause akanalaud
pruuniksvärvitud ja roostes
seisan pesulapp käes
varbad kinni akanlauas

Näe punapääsuke
ütleb üks tüdruk alt tänavalt
all kihab tänav
juhtmeid kaableid täis on kogu õhk

da-da-dii da-da-daa
da-da-daa-daa-daaa

Ahjaa just praegu lõppes ka tarbijamäng - Pille teeb tähelepanelikemaile blogilugejatele Illekas joogi välja. Tuleb tõdeda, et kui on võimalus midagi saada, siis ikka loetakse :D Aga jääge ikka meiega, tuleb uusi ja paremaid mänge :D

param-param-param-paraa

Kes ommikuti laboris käib see asjatult ei longi param-param-param-paraa, sest selleks ommik ongi!
Nojah, eriti kui sa lähed laborisse bht-d maha võtma ja avastad siis, et tulid päev varem. Loomulikult ei räägi ma praegu endast. Hoopis ühest teisest tuulepeast. Aga õnneks on sel tuulepeal Keemaihoone soojakapis väike aed, nii et ta võib alati seda rohida ja harvendada ja saaki koristada, nii et käik ei olnud tühja. Aga täna peab see tuulepea ikkagi selle bht maha võtma.

Muide see keski oli isegi asjalik eile. Tõlkis pool lk inglisekeelset teksti, mille arvelt lühenes tema töö 2 lk võrra. Et seda kadu kompenseerida, siis tegi ta tiitellehe ja sisukorralehe. Muide, ta mõtles oma tööle pealkirja ka välja: Komposti ja muu sellise jama stabiilsuse määramine.

Loomulikult ei püsi ükski korralik tuulepea just kaua arvutiklassis ja seetõttu lõpetas ka konkreetne eksemplaar taas Pirogovis. Või alustas ta sealt just? Sest edasi läks elu põnevamaks. Edasi läks ta Karlova ekskursioonile. Hillar Palamets rääkis talle ja teistele temasugustele tuulepeadele (ühel tuulepeal oli seal täpselt Tambeti hääl muide. Ma kuulasin, et ohooo, vaaat kes kohale tulnud, aga kui vaatama pöördusin, siis oli oopis teine nägu ees). See oli äärmiselt põnev ekskursioon. Nüüd ta siis teab, miks on tähe tänav just tähetänav, miks on pargi tänav sellise kõvera kujuga, kuidas vanasti üliõpilased elasid, kus asus kunagi bordellide rajoon (see polnud küll karlovas), kuidas sai Eesti tänu saunale ja konjakile suuremaks, kes kus elas ja, miks on puumajadel kiviseinad otsas ja miks oh miks on kõik just nii nagu see täpselt on. Loomulikult veel palju sadat muud asja. Äärmiselt põnev ja õpetlik oli. Pisikese tuulepea poolest oleks see retk võinud kesta veel teist sama palju. Ja kõik kes seal ei käinud, olge vähemalt kadedad. See on seda väärt küll.

Peale ekskurssijat polnudki enam kaua aega kui tuli kontserdile minna, mis oli muidugi vägev, kuigi jah, Marise nipid ei läinud läbi.
Vägev oli ka öölaulupidu. Vähemalt sellest hetkest alates, mil tuulepea alla läks ja koos Liinaga laulu/tantsu/jooksu/hüppemöllu sukeldus. See oli tore. Ja see laulukaar oli ka vägev, kuigi olgem ausad, sellist kakofooniat andis alles korraldada. Aga vägev oli sellegipoolest. Asi sai loomulikult liiga ruttu läbi. Tuulepea oli just õige hoo sisse saanud ja see hoog ei peatunud enne Illegaardi (Kuhu muideks oli kogunenud kogu jääboiler koos saatjaskonnaga), kus sai nõusid pestud ja küüslauguleibu söödud.

Ja siis lõpuks sai magama ka. Aag täna ootab ees veel põnevam päev....loodan ma!
Elagu tudengipäevad. Hip hip hurraaa!!!

Roni kase otsa ja vaata kes seal elab

Nii, Pille üritab piirata oma internetiseerituse astet (see seisneb blogeerimise ja emmessennnneerimise piiramises). Seega lühiülevaade oma pisikesest kuid seeeest äärmiselt imelikust maailmast.

Alustame ööorjenteerumisest.
See oli lahe. Eriti meeldisid mulle kasekese ülesanne ja üle aia ronimine. Muidu oli ka muidugi lõbus. Vähemalt minul. Ma kujutan ette, et üks igavene dum-di-dumm ja no vott ja oi-oi-oi-oi ja ai ram-pam-pamm võis teiste kõrvad küll virtsavett jooksma panna. Aga mul oli üle pika aja tõeliselt hea tuju (kui pille juba laulu jorutab, siis ei saa tal ikka väga halb tuju olla). Viimasel ajal on see harv nähtus. Meenutan iseendale narri vendade Urbide laulust. Aga see hetk olin ma heas tujus ja nautisin seda orjenteerumist väga. No eks siin muidugi tulid mängu ka need pea 10 õlut, mis said ära joodud.
Igatahes lõppkokuvõttes saime 7. koha.

No ja siis tuli eilne päev, mille ma praktiliselt saatsin mööda Pirogovi platsil pirukaid süües ja õltsi libistades (no olgu see viimane on kirjanduslik liialdus). Pärast sai Turovskit kuulatud ja kiskjate filmi vaadatud. Teate. Turovski on minu vaieldamatu lemmik. Selles suhtes, et teda võin ma küll lõpmatuseni kuulata. Temas on midagi hüpnotiseerivat. See kuidas ta räägib. Kuidas ta suudab isegi parasiidid nii põnevaks teha, et kuula või ommikuni. Keskkonnafestivalidel on ta ikka ka rääkinud - üks mu lemmik osa neist üritustest.

Eilne päev väsitas muidugi kohutavalt. See lebotamine tõega kurnab. Kui koju jõudsin varisesin peaaegu jalalt voodisse ja norskasin ommikuni. Ilusat und nägin ka :D

Ja nüüd on siis käes tänane päev. Istun Keemia hoones ja mõtlen, et peaks olema asjalik. Kirjutama lõputööd ja loendama rediseid. Aga kuidagi ei suuda oma mõtteid koguda ja keskenduda.

Aga olgu. Nüüd lõpetan ja tõlgin ära kogu inglisekeelse jama oma tööst.

P.S Vabandust kui mu masendus kedagi häirib, aga see olen juba kord mina - Vahelduv pilvisus. Aga ma luban, et ma parandan end ja alates nüüdsest näete te masendunud Pillet harvemini (see küll tähendab, et te näete mind lihtsalt harvemini, aga õilsa eesmärgi nimel pole see ehk suur kaotus)

P.P.S Kui keegi on huvitatud. Siis ma kavatsen ühel öösel seal kasekese katusel pikniku korraldada. kõik soovijad on teretulnud kaasa lööma

varesed vallutavad mu maailma

Istusin täna Pirogovi platsil pingil, lugesin raamatut ja sõin pirukat. Järsku lendas üks vares mu kõrvale pingiseljatoele. Ta vaatas mind nii targa näoga nagu saaks kõigist paremini aru, mis ma mõtlen, tunnen või olen (teadagi, tegelikult vaatas ta pigem sellise näoga, et kuule Pille, mis sa õige arvad sellest, kui annaksid selle imemaitsva piruka hoopis mulle). Aga mulle meeldivad ikkagi varesed.

Tundub, et eile ma pingutasin üle veristajapäkapikumaffiast rääkides. Täna sain neilt hoiatuse, et ma liiga kindlaks ei muutuks. Muide, minu haavamise tsenaarium oli äärmiselt sarnane Pireti omale (pole ma ju kunagi erilise originaasusega hiilanud) vahe oli aint selles, et ma ei võtnud asja nii mastaapselt ette ja aint natuke verd sai nõudepesu vee sisse. Aga tänu sellele sain ma Pruksi esmaabikapikest provida.

Nüüd istun aknalaual, vaatan oma naabervareseid (või õigemini aint Morrigani, Corbie lendas just vaateväljast ära), söön mökulaadi ja soojendan end päikese käes. Peaaegu, et hea on olla :D Mis nii viga elada

Lampi mitte kustudada (kui põleb)

Vastus minu viimasele küsimusele.
Mis saaks olla mul miskite autodele mõeldud liiklusmärkide vastu. mul pole ju lubegi. ja lõuna silt pole mind kunagi heidutanud. Ainus silt, mis mind tõsiselt vihale ajab on silt: ERAMAA Saate aru. Kui Pille on otsustanud kuskilt minna ja siis tuleb ette silt, et sry, otsi endale uus tee, no ei kannata seda lihtsalt. Üldse ei kannata ma neid vastikuid piiravaid märke.
Aga minu lemmiksildid on (nii imelik kui see ka pole) ülekäiguraja märgid. Mitte sellepärast, et ma kasutaks alati ülekäigu radasid. mulle lihtsalt meeldivad need. Mulle meeldib kui ipid on erinevalt joonistatud. ma olne nt näinud silti, kus üle tee läheb kõvakübara ja jalutuskepiga härrasmees, selle tavalise kriipsujuku asemel.
Üks silt, mis mulle veel hirmsasti meeldib on see samune pisikese loogikaveaga silt, mis on mul pealkirjaks. Just selline ilutseb Selbergi poolt kirjutatuna laboris. Iga päev käin ja imetlen seda.
Aga minu järgmine ja luban, et ka viimane küsimus sellest kummalisest rubriigist on järgmine:
Mis vaevab Pille südant?