Naabrivalvest

Ma sain endale kardinad! Halleluuja!!! Nüüd te muidugi imestate, et mina, kes ma iial pole kardinaid ette tõmmanud järsku neist kangatükkidest nii vaimustusse olen sattunud. A mul pole kunagi olnud ka nii sotsiaalseid naabereid kui nüüd. Neil nimelt on kombeks käia minu akna taga igasugustel võimalikel teemadel arutlemas (see tuleb muidugi sellest, et mu aken on pidevalt tuulutuse eesmärgil avatud). Ja kui ma ei näita üles erilist vestlusvalmidust ja olen haruldaselt kidakeelne, siis see neid küll ei morjenda, nad jätkavad oma sügavfilossoofilist mõtiskelu elust ja armastusest sellest hoolimata!

Ja keegi käib hommikuti uksele koputamas. Igal hommikul. Mina kes ma kaua magada armastan olen nii ülbe küll, et ei tee lahti lihtsalt. Tulgu normaalsel ajal kui soovivad minuga vestelda.

Aga elu hakkab juba elamisväärseks muutuma. Esiteks on mul kardinad ja ma võin nad iga hetk ette tõmmata. Teiseks on mul elekter seinas. Kolmandaks on mul valgus laes (minu oma väike päike). Kolmandaks on mul põrand värvitud (omaniku jalajälgedega). Neljandaks on mul pliit - suured tänud Merikesele (mul õnnestus juba esimene laar põhja kõrvetada. Selles aga on süüdi noormees 16.-ndast kes strateegilisel hetkel uksele koputas ja enne ära ei läinud kui minu kabatšokiroog oli omandanud kõhule äärmiselt kasuliku vormingu.) Viiendaks, mul on külmik - suured tänud Manile (muide, õnnestus siiski ka pilk tema elamisele peale visata. Ta tõesti ei liialdanud, kui ütles, et tegu on tibatillukese toauberikuga).

... ja homme peaks saabuma internet! Nii võib mu urgas isegi elamiskõlblikuks muutuda...