Nonii, laulupeol käidud nagu naksti. Oli see vast omamoodi kogemus. Ei olnud see mul ju mitte esimene pidu, kus käia, aga selletaolist pole küll enne käinud. Eelkõige oli erakordsus tingitud ilmataadi krutskitest. Aga las ma räägin lähemalt kuidas asjad olid. Ettevalmistustest ja pakkimisest ma juba kirjutasin, aga alustame siis väljasõidu hommikust.
04.07.2025
Hommikul enne kukke ja koitu võttis buss mind peaaegu värava eest peale ja algaski sõit pealinna poole. Viisime asjad koolimajja ära ja suundusime lauluväljakule, kus käisid proovid. Ilma mõttes polnud reedene proovipäev isegi kõige hullem. Külm ja tuuline ju oli ja kuna ma ei olnud endale eriti midagi kaasa pakkinud (sest kolmeks päevaks, millest kaks veedad rahvariietes, ei ole ju midagi vaja), siis lõpuks hakkas päris jahe. Teised istusid jopedes, mina suvekleidi ja õhukese jakiga.
Õnneks olin enamasti laulukaare all tihedalt teiste vahele pressitud, nii et pidasin vastu. Seal kaare all sai sundasendis seistud oma kolm tundi järjest, pärast kui oli vaja trepist alla tulla, oli päris keerukas - jalad ei tahtnud hästi liikuda, selg oli haige, kael kange. Aga laulda oli tore. Suur koor (ja segakoore oli palju!) on ikka võimas värk. No ja kui veel ühendkoor lavale pressis, siis oli kohe ekstra uhke. Ja tuletan meelde, et jutt on alles proovist.
Proov kestis päris kaua ja õhtul koolimajas tundsin, et olin ikkagi külma saanud ja käisin velskri juurest profülaktilist rohtu küsimas. Oli abiks küll.
Valisin seekord koolimajas ööbimise, et olla koos kooriga - ühtsem tunne. Mäletasin vanast ajast võimlas magamist, ruumikitsikust ja muid "rõõme". Sel korral oli meil laialt ruumi. Ainus koht, kus oli kitsas, oli minu kummimadrats. Tõmbasin ühe lastelt telgist ära ja minu üllatuseks oli tegu keskmisest kitsama madratsiga, kus oli ruumi täpselt nii palju, et pulksirgelt käed kõrval magada sai. Lisaks oli madrats kõrge ja kumer, nii et koguaeg kartsin, et veeren maha. Õnneks siiski ei veerenud ja natuke isegi magasin, kuigi unes nägin igasuguseid imelikke asju.
05.07.2025
Eks seda oli teada, et laupäeval ilm vesiseks kisub. Ostsin endale selleks tarbeks isegi hingehinnaga vihmamantli. Kui aga saabus aeg rongkäigu kogunemiskohta liikuma hakata, võttis vihm alles korralikult tuurid üles. Otsustasime, et päris kogu teed jala ei lähe. Hüppasime esimese bussi peale ja sõitsime kaks peatusevahet edasi. Seejärel käis kõva käsklus üle bussi: "Muhulased välja!" ja nii me sealt välja trügisimegi. Siinkohal olgu etteruttavalt öeldud, et ülejäänud lauljad, kes bussist ei väljunud, jõudsid kogunemiskohta kuivemana ja veidi varem kui meie.
Meie jalutasime aga järgmisesse peatusesse ning hüppasime sealt uue bussi peale. Sõitsime jälle paar peatusevahet edasi, kui selgus, et buss ei lähe päris selles suunas, kuhu meie grupijuht arvas. "Mis Kosmos!?! Laske meid maha!" hüüatas pealik ja taas jätkasime oma teed jalgsi. Kui kohale jõudsime tundsin end kui kasvuhoones - kilekeebi all oli palav ja niiske. Jõudsin järeldusele, et tervet rongkäiku ma sellises troopilises õhkkonnas veeta ei taha. See tähendab, et rongkäigu veetsin ilma keebita vihmasajus. Ei mingit alalhoiuinstinkti. Publikust jooksis üks proua mulle järele ja pakkus keepi aga ma keeldusin lahkelt (mul oli ju oma kullahinnaline keep kotis). Lisaks kasvuhoonestumise vältimisele tahtsin ju, et minu ilusad rahvariided ka välja paistaks. Omaette küsimus muidugi on, kui ilus ma seal läbivettinuna välja nägin. Pigem nagu mingist õudusfilmist. Mul on selle kohta fototõend. Ma tükk aega mõtlesin, et kelle moodi ma seal välja näen, ja lõpuks mõtlesin välja!
Vihma kallas kui oavarrest, aga ega meil polnud sest suurt midagi - tuju oli ülev ja sai aga voolavas vees ringi kepsutatud ning hõisatud. Ja kuigi eelneval pildil on mul tõeline kannatajanägu ees, siis tegelikult nautisin rongkäiku väga. Väga lõbus ja natuke uhke tunne oli seal marssida. Ja minu arvates läks see rongkäik sel korral veelgi kiiremini kui varem ja seisakuid oli vähem (kui jätta kõrvale see 2 tundi alguses, mis tuli ühe koha peal vihmas starti oodata.
Keskmisest niiskema rongkäigu tulemus oli muidugi see, et ma olin tanuper**st nabani märg ja siis jälle põlvist varbaotsani. Siilik pidas nii hästi vett, et tagument oli igatahes kuiv. Ja tundus, et põlle olin ma ka mingist kummiriidest teinud - isegi põlle alumine külg jäi kuivaks.
Hoolimata üksikutest kuivadest kohtadest oli valdav osa minust väga vettinud ja olles lauluväljakule jõudnud oli laulupeo alguseni üle 3 tunni aega. Kõik oli märg ja mudane ja polnud kohta kuhu istudagi. Ainult supilaua taha. See väike istumine tehtud (söömine oli iseenesest väga hästi organiseeritud ja supikonveier toimis väga efektiivselt), otsustas valdav osa meie koorist koolimajja tagasi pöörduda ja laulupidu telekast edasi vaadata. Mina koos nendega.
Esimese asjana sai riided ronimisseinale kuivama riputatud. No ikka selleks, et järgmisel päeval oleks midagi selga panna. Olukord oli trööstitu - kõik, mis vähegi sai värvi anda, oli seda ka teinud. Minul näiteks jooksis rahvariidesärgil ilus must jutt ümber kõhu - rihm oli värvi andnud. Ka põlle punased detailid olid lekkinud ja siia-sinna roosasid laike jätnud. Pätid tõmbasid krussi ja olid kaetud ühtlase mudakihiga.
Muidu aga istusime õpetajate toas, jõime teed/kohvi ja nautisime kontserti kuivast kohast. Tõsi, veidike jäi kripeldama, et ise kaare all ei olnud, aga sel korral sai mõistus tunnetest jagu ja vähemalt ei külmetanud liialt.
06.07.2025
Hommik algas riiete korrastamisega - oli vaja särk sirgeks ja kuivaks triikida, seelikule jälle voldid sisse pressida, tanu (käte kuivatamise) fööni all kuivaks tuulutada ja kogu telklaager kokku panna. Lahkusime koolimajast varakult. Eelkõige seetõttu, et jõuda võimalikult varakult bussiparklasse, et saada hea koht, mis võimaldaks õhtul õigel ajal minema saada, et praamile jõuda. Seega olime juba ühe paiku lauluväljakul. Samas lavale läksime alles peale seitset. Võite nüüd ette kujutada, kui väsitav oli vihmas ja poris ootamine.
Aga olime vaprad ja pidasime vastu, kõik selle nimel, et laulukaare all koos tuhandete teiste samasugustega ühiselt laulda. Oli ootamist väärt! Laulukaare all on ikka hoopis teine tera laulda. Olgugi, et tihedalt kokku pressitud, märg ja väsinud, aga tunne on ikkagi imeline. Lõpuks laulsime isegi päikese välja!
Muide, leidsin end laulukaare alt üles ka (otsi end ka üles: SIIT):
Kui laulud lauldud ja pidu läbi, tormasime bussi, et kodu poole kihutada. Jõudsime ilusasti praamile ja vot seal läks pidu tõelise hooga edasi. Terve praamitäis rahvast laulis üldtuntud laule ja see jätkus bussiski kuni minu koduväravani (ja ilmselt ka edasi, aga sellest ei tea ma midagi). See oli tore. Ma tegelikult ei ole päris akadeemilise koorilaulu tüüpi tegelane. Ei tunne ma õieti nooti ega pea liiga hästi viisi, aga vot selline "lõkke ääres laulmine", see on mulle alati sobinud ja seda naudin kõige enam.
Igatahes kui ma siis öösel peale kella üht läbi hämara metsa kodu poole tatsasin ja laulda ümisesin, tõdesin, et hoolimata raskustest ja ilmataadi kiusust oli ikkagi väga äge nädalavahetus ja kolme aasta pärast tahaks taas kaare all koos ülejäänud laulupeolistega laulda.
Eks me näe, mis saab. Meie praegune dirigent lõpetab meiega ära ja uut veel ei ole. Aga olgem positiivsed, küll me kellegi leiame ja ehk õnnestub ka tulevikus laulupeole saada.
Lõpetuseks, üritasin meenutada, et mitmel laulupeol ma õigupoolest käinud olen. Siit tuleb loetelu üldlaulupidudest (igasuguseid gaudeamuseid ja piirkondlikke laulupidusid ma hetkel ei arvesta)
1994 - minu esimene laulupidu. Laulsin toona Kuressaare Gümnaasiumi Tütarlastekooris ja osalesime lastekooridena. Lauludest mäletan "Leivalõhnalist" ja "Buratiino laule". Peost väga palju ei mäleta. Ainult unustamatuid käimlaid. Võeh.
1999 - Saaremaa Ühisgümnaasiumi Segakooriga - mäletan eelkõige ekslemist ühistranspordiga. Siis sain ka oma esimesed rahvariided.
2004 - laulupeost ei tea ma midagi - ei laulnud vist parasjagu üheski kooris.
2009 - käisin laulupeol parasiidina - tassisin rongkäigus Orissaare Brassi silti. Ei laulnud, tantsinud ega puhunud pilli. Sellest kirjutasin siin.
2014 - pidin pealtvaatajaks minema, aga lapsed jäid haigeks, olime kodus. Kirjutasin siin.
2019 - osalesin Muhu Põrandaaluse Naiskooriga. Osalesime valikkooride hulgas. Ootasin parajasti Tirtsu ja kandsin ema rahvariideid (mida olin veidike tuuninud, et neisse mahtuda). Äärepealt oleks laval ära minestanud. Lühike ülevaade siin.
2025 - Muhu Segakooriga
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar